IVO RULL: kõrvitsate teekond koalitsiooni

Pole liialdus öelda, et lõppeva aasta Viimsi poliitikaelu suurüllatus oli uue võimuliidu moodustamine Reformierakonna, Keskerakonna ja Kogukondade Viimsi koostöös.

Kui keegi oleks mulle rääkinud sellise liidu tekkest 19. oktoobri õhtul peale valimistulemuste selgumist, oleksin pidanud seda väga ebaõnnestunud naljaks. Aga poliitikas pole sageli tehte 1 + 1 tulemuseks mitte 2, vaid sõltuvalt asjaoludest võib see olla kas 0, 1 või 3. Seepärast poliitikast nii sisse võetud olengi😊

Nendele valimistele läks Kogukondade Viimsi teadmisega, et see mis meid on toonud siia, ei vii meid enam edasi. Leppisime kampaania alguses kokku, et oleme avatud koostööks kõikide kandideerivate parteide ja valimisliitudega, kellega leiame ühisosa. Jah, ka EKRE ning Reformierakonnaga, kellele olime senini pigem vastandunud. Seda enam, et paljud toredad inimesed olid EKRE-st väljaastumise järel meiega koostööst huvitatud. Ning ka Reformierakonna tiim oli pärast troonilt tõugatud vallakunni ning imporditud vallavanema kõrvalejäämist meile igati OK.

Aga valimised on nagu sõjaline operatsioon – mitte miski ei lähe nii nagu planeeritud. Me kukkusime täielikult läbi oma ambitsioonis panna Kogukondade Viimsi valimisnimekiri kokku tõmbluku meetodil. Mis tähendanuks vähemalt kümne naise kandideerimist, aga lõpuks oli neid meie nimekirjas ikkagi vaid kolm. Seda sügavam kummardus minu poolt nende kolme väga võimeka ning tarmuka naise ees, kes tulid ja tegid!

Vahemärkus. Eestis visatakse aeg-ajalt õhku retooriline küsimus – miks küll meil nii vähe naisi poliitikas on?! Kuna tegin möödunud suvel poliitilise alatooniga ebaõnnestunud lähenemiskatseid vähemalt paarikümnele viimsilannale, tean vastust täpselt. Naised üldjuhul ei taha tulla sellesse sageli ebaküpsete meeste liivakasti, mida nimetatakse poliitikaks. Kus neid pahatihti koheldakse kas tibide või naiivsete memmedena ning kus pidevalt käib mingi mudamaadlus. Naiste jaoks on elus tähtsamaid asju kui poliitika ning neil on omamoodi õigus.

Kogukondade Viimsi kampaania oli sõbralik ja hoogne

Aga tagasi teemasse. 9. septembril, kui olime valla valimiskomisjonile kandidaatide nimekirja üle andnud, läksime Laidoneri mõisa nõlva alla salvestama esimest valimisklippi. Seda tasub vaadata nüüdki:

Vastused küsimustele, mida Kogukondade Viimsi tahab koalitsioonis ära teha, pole meie toona antud lubadustega võrreldes muutunud.

Kampaaniaklipis lubas Jaak Sepp teha selgeks, kuhu mutiauku kaob meie ühine maksuraha. Ning nüüd ta Viimsi Halduse ja Viimsi Vee nõukogu liikmena seda tegema hakkabki.

Inger Udeküll lubas seista selle eest, et Viimsi lapsed saaksid kodulähedase ja kvaliteetse hariduse ning nüüd ta seda vallavolikogu haridus- ja noortekomisjoni liikmena tegema hakkabki.

Jaan Tagaväli lubas seista selle eest, et vallavalitsus teeks oma otsused kogukonna huvidest lähtudes ning nüüd ta Viimsi raamatukogu nõukogu liikmena seda tegema hakkabki.

Andres Jaanus lubas viia ellu tasakaalustatud metsapoliitikat ning keskkonna- ja planeerimiskomisjoni liikmena ta seda tegema hakkabki.

Helen Aaremäe-Saar lubas seista selle eest, et Viimsis oleks aus ja läbipaistev juhtimine ning nüüd rahandus- ja arengukomisjoni liikmena ta seda tegema hakkabki.

Sama lubas ka Ants Erm ning tema saab hoida vallaasjadel pilku peal revisjonikomisjonis.

Kaido Irval lubas seista Viimsis heade sportimis- ja liikumisvõimaluste eest ning nüüd ta spordi- ja liikumisharrastuste komisjoni liikmena seda tegema hakkabki.

Ise lubasin seista kõikide Viimsi kogukodade tasakaalustatud arengu eest ning abivallavanemana on mul nüüd võimalik seda iga päev moel või teisel ka teha. Ka vallamajas töötades jään iseendaks ning selgitan meie vaateid selgesõnaliselt ning sõbralikult.

Valimistulemused polnud ootuspärased

Valimistulemused olid seekord Kogukondade Viimsile pettumuseks. Kui 2017 saime 2 mandaati ja 2021 saime 3 mandaati, siis seekord oma läbi aegade kõige jõulisema kampaania järel olime suurema edu ootuses.

Mis läks valesti, et saime siiski vaid 2 mandaati? Aus vastus on, et täpselt ei tea. Seekord panime kampaaniasse rohkem kogemusi, aega, energiat ja raha. Olime kindlasti rohkem nähtavad nii avalikus ruumis kui veebis, suhtlesime aktiivselt kõikvõimalikes kanalites. Aga ikka tuli välja tehte 1+1 vastuseks 2, mitte 3 või 4. Esialgu võin sedastada, et konkurents oli tänavu väga tihe ning lausa neli kandideerinud erakonda ei saanud esindust volikogus. Riigikogus esindatud erakondadel oli meist oluliselt rohkem raha, et tapetseerida Viimsi avalik ruum oma plakatitega. Samuti tegid meie suunas negatiivset kampaaniat pea kõik konkurendid. Ning meie nimekiri oli suhteliselt lühike.

Aga mispärast eelistasid Reformierakond ja Keskerakond teha lõpuks koalitsiooni Kogukondade Viimsi, mitte kellegi teisega?

Esmalt tõden, et alternatiivsed läbirääkijad esitasid koalitsiooniläbirääkimistel nõudmisi, mis olid selgelt üle võlli. Meie soovisime saada koalitsioonileppesse eeskätt need punktid, milledes partneritega suuri erimeelsusi polnud. Teemad, kus need võivad tekkida, jäävad lahendamiseks selleks ajaks, kui need nö lauale jõuavad.

Teiseks määrab ikkagi lõpuks koostöö võimalikkuse seda teha tahtvate inimeste sisu ja võimekus. Kogu lugupidamise juures meie heade konkurentide suhtes pean tõdema, et Kogukondade Viimsisse tuli nendeks valimisteks kokku väga võimekas tiimi. Põlisviimsilasest bioloog, särtsakas väikeettevõtja, legendaarne vabadusvõitleja, veebikosmost valdav jurist, juhtiv ehitusinsener, kogu südame ja energia kogukonna eest seisev külavanem, sportlike eluviiside eestvedaja, saareelu hing jmt. Meil kõigil on ajada mingi kogukonna asi ning mitte kellelgi meist pole isiklikku Viimsiga seotud ärihuvi.

Ja kolmandaks oleme end eelneva kaheksa aasta jooksul opositsioonis näidanud. Nagu opositsioonile kohane, siis kriitiliselt ning mõnikord ka teravalt. Kas see on kellelegi parasjagu meeldinud või mitte, aga Kogukondade Viimsi järjekindlast oma seisukohadest eest seismisest pole olnud võimalik pikalt üle või mööda vaadata. Need, kes seda siiski on proovinud teha, jäid seekord ise volikogu ukse taha.

Kõrvitsal on võime kasvada suureks ning juba valminud viljad säilivad pikalt. See konkreetne kõrvits, mis septembri alguses meie valimisliidu liikmete vahelises söödumängus nö palliks oli ning 19. oktoobril valimisõhtul ootuses asus, jõudis detsembriks vallamajja.