Kõikidest kunstidest kõige tähtsamaks tuleb valimiskampaanias pidada telekunsti!
Televisioon sõnumite edastajana on jätkuvalt keskne meedium ka käimasolevatel valimistel, kuigi sotsiaalmeedia oma miljonite võimalustega on tele ainuvõimu poliitilises kommunikatsioonis järjepidevalt kärpinud. Sotsiaalmeedias elavad noored niiväga valimas ei käi, kuid iga päev tunde telesaateid jälgivad pensionärid teevad seda jätkuvalt väga kohusetundlikult. Kui tänane tüüpiline eesti noor kujundab oma eelistusi ja valikuid mobiiltelefoniga, siis tüüpiline pensionär teeb kõike seda telekapuldiga.
Seetõttu on erakonna tippkandidaatide ülesastumised erinevates teledebattides väga olulised ning neis toimunu üle arutletakse hiljem veel pikalt ja kirglikult erinevates peavoolu- ja sotsiaalmeedia kanalites. Valimiskampaaniates toimuv poliitiline väitlussport oleks igati nauditav, kui osalejatel jaguks piisavalt teadmisi, huumorisoont, võimet end mõjusalt väljendada ja vastastikust lugupidamist ning debati moderaator-saatejuht hoiakas osalejaid piisavalt raamides.
Vaid lust oleks jälgida sisukat vaidlust.
Paraku sellist poliitdebatti mina veel näinud ei ole. Üldjuhul toimub meie väitlusstuudiotes retooriline madallend, mille käigus karjutakse, valetatakse, aetakse palju segast ning minnakse isiklikuks. Eesti poliitikutele on telestuudios normiks üksteisele vahelerääkimine ja ärapanemine. Paremal juhul lihtsalt räägitakse pähe õpitud jutupunkte ning hüütakse oma loosungeid. Väga harva juhtub, et mõni poliitik näeb debatis asju läbi huumoriprisma või kasutab mõnd kalambuuri.
Näiteks toimus ETV-s jaanuari alguses erakondade esindajate majandusdebatt. Stuudios oli paigutatud kolm koalitsioonierakonda ühele ja kaks opositsioonierakonda teisele poole. Koalitsiooni poolel on nö esimeses lauas Reformierakonda esindamas nende veteranpoliitik Jürgen Ligi. Kes suutis debati käigus öleda solvanguid nii oma koalitsioonipartnerite kui opositsiooni esindajatele. Sest loomulikult vaid tema teab, kuidas asja on või kuidas neid peaks muutma. Uskumatu, et Jürgen Ligi kui tuntud naispoliitikute naeruvääristaja ning meespoliitikute sõimaja saab erakonnalt jätkuvalt lähetuse mõjukasse debatistuudiosse.
Poliitikute suhtlusvõimekus avaldub kõige kirkamalt debattides. Nii mõnegi saadiku kõned ja artiklid on koostatud PR-tiimi abiga ning nende riietust, soengut ja meiki on heal juhul sättinud professionaalsed stilistid. Südikamad poliitikud on sellele lisaks tähtsamateks väitlusteks valmistunud spetsiaalsetel treeningutel. Ent lõppkokkuvõttes tuleb kogu see imagoloogiline kaadervärk välja kanda ikkagi valgusevihku astunud väitlejatel endil.
Debatis, eriti kui see toimub televisoonis, muutub tugevatest argumentidest hoopis olulisemaks osalejate kätumine ning suhtlusstiil. Eesti teledebattide lähiminevikust meenub värvikaid seiku. Kunagine peaminister Andres Tarand on õhtuse stuudioväitluse ajal tukastanud (2003). Ühes 2006. aastal peetud teledebatis karjatas aga toonane Rahvaliidu poliitik Janno Reiljan oponent Helir-Valdor Seederile: „Isamaaline siga, värdjas, lurjus!“
Erinevaid avalikke vaidlusi ja väitlusi saab akadeemik Anatoly M. Zimichevi järgi jagada kolme tüüpi. Esmalt need, kus osapooli ühendab soov saavutada sama eesmärk. Näiteks planeerib pere puhkusereisi, lapsed tahaksid kõige rohkem vees hullata, naine lihtsalt päevitada ja mees ihaleb sportlikku adrenaliini. Pärast mõningast vaidlemist lepitakse kokku, et kevadisel koolivaheajal sõidetakse spaahotelliga suusakuurorti sooja maa mägede jalamil.
Teist tüüpi vaidlused sünnivad tülist ja tekitavad tüli. Ehitusfirma teeb hankekonkursil soodsa pakkumise, ent hoone kerkides hakkab tellijalt lisaraha nõudma. Tellija juurde maksta ei taha, ehitajad lahkuvad objektilt ja järgnevad pikad vaidlused kohtusaalides.
Kolmandat tüüpi vaidlustes polegi eesmärgiks kokkuleppe saavutamine või faktide selgitamine. Niisugused vaidlused toimuvad enamasti suurema või väiksema publiku ees ja püüavad kuulajaid-vaatajaid mõjutada osalejate seisukohti toetama. Sellised ongi üldjuhul poliitilised debatid.
Kui debatis on sotsialist, konservatiiv, rahvuslane ja liberaal, pole kokkulepete saavutamiseks erilist ruumi. Sellistel juhtudel on oponent pigem põrkesein ja väitlejate eesmärk on tõestada vastastikuses ping-pongis argumentide, näidete, repliikide ja küsimuste tulevärgiga oma üleolekut.
Valimiskampaania lõpusirge kulminatsiooniks on meie poliittraditsioonis kujunenud täisnimekirjaga kampaanias osalevate erakondade juhtide maratondebatt valimispäeva eelõhtul ETVs. Kuni viimase hetkeni kõhklejad ja kahtlejad, keda pole üldsegi mitte vähe, teevad suuresti selle debati põhjal oma lõpliku valiku. Antud finaali jõudnud erakonnajuhid on kampaaniast juba juba suhteliselt kurnatud. Mõni veteranpoliitik pole seal stuudios isegi suutnud kogu aeg seista, vaid on vajanud istumistuge. Just suures finaaldebatis tehtav viga või efektne käik võib aidata väiksemaid erakondi üle valimiskünnise või paisata nad sellest lävendist allapoole. Ning ka suurtele erakondadele on iga juurde saadud või kaotatud mandaat kulla väärtusega, sest nendest sõltub valimisööl koalitsiooni loomise matemaatika ja pragmaatika.
Jälgige mängu 4. märtsi õhtul.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 28. jaanuaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: