Armin Kõomägi „Lui Vutooni“ hoogne peatükk Viimsist

Kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi kujutab romaanis „Lui Vutoon“ väga realistlikult väga fantastilist olukorda.

Ühtäkki leiab Ülemiste Keskuse turundusjuhiks kandideeriv noormees Lui Vutt end (peaaegu) inimtühjast maailmast… Pööraselt kulgevas romaanis jõuab peategelane oma erinevatel väljasõitudel ka Viimsi.

Autori nõusolekul avaldab Viimsi Uudised 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha pälvinud romaanist „Lui Vutoon“ peatüki „4.oktoober“, mis käsitleb päeviku vormis peategelase seiklusi Viimsis.

***

4.oktoober

Aktsionärid pole siiani ühendust võtnud. On see hea või halb? Kahjuks puudub mul kogemus oletamiseks. Võib-olla see käibki nii, et kui kõik on enam-vähem, siis ei hakka nad oma häärberitest välja roomamagi. Ligunevad šampanjavannis edasi, nokkides kõrvast või ninast sinna sattunud musta kalamarja teri. Kontrollisin oma konservivarud üle. Punast oli, aga musta mitte. Vaatamata väikestele muutustele valitseb maailmas endiselt klassifitseeritud kord. On, millele mentaalses tõmbetuules toetuda.

Samas, huvitav, kui kõik oleks totaalperses, kas nad sel juhul annaksid endast märku. Kui mul on ikka nii suur kihk neid näha, siis… kindla peale minnes panna see faking keskus näiteks põlema? Aga kui neil peaks neid keskuseid olema terve koorem, hakkavad nad siis ühe väikese õnnetuse peale ennast üldse vannist välja vedama? Ja kas see klaasist ja plekist küprokloss üldse süttibki? Mis mõte on tikkudega mängida, kui lootust tegelikult pole.

Kuigi mingi uudishimu see mõttekäik mus ometi idanema pani. Istusin Fordi ja võtsin suuna kuldsele poolsaarele – Viimsi.

Uurisin Pirita teele laiali laotatud sõidukeid. Linnulennult vaadates oleks siin justkui mõni ärahellitatud rikkuri võsuke oma mänguautod koristamata jätnud. Peamiselt mersud, bemmid, sekka mõni Lexuse või Porsche maastur. Aktsionäride kodutud luksuslelud.

Sõitsin aeglaselt, juhiaken avatud, nautides selget taevast ja jahedat mereõhku. Meriväljal keerasin peateelt majade vahele, kuid väga suurt muljet piirkond ei avaldanud. Enamik maju pärines aastakümnete tagant, võib-olla nõukogude ajast. Nende vahele oli pressinud mõni üksik, suure garaaži, tenniseplatsi või välibasseiniga moodsam kandiline elamu, tasutaks eelmise generatsiooni metsistunud kasvuhooned. Oletasin, et üks õige aktsionär vajaks enda ümber avaramat ruumi, ja muudkui jätkasin otsinguid.

Alles päris keset poolsaart hakkas pilt mu silme ees võtma eksklusiivsemaid toone. Heas korras asfalttee lookles rööbiti maalilise rannaäärega, mille tumedatel kividel küpsesid igavlevate kajate valged kringlid. Õige pea tekkisid tee ja mere vahele, sellele kitsale rohelisele siilule, mis iga eeskujuliku kinnisvarahai öösiti voodit märgama ajab, uhked poosekad villad. Neid oli igasuguseid. Oli kadetakstegeva kunstinärviga looduid, mille puhul nii arhitekte kui tellijaid võis igasuguse silmakirjalikkuseta tunnustada ja kiita. Ent oli ka selliseid, kus omaniku maitsetu rahakott demonstreeris end okseleajavalt igal viimsel kui hoone detailil. Üks oli aga kindlamast kindlam, ma asusin aktsionäride territooriumil, keset dividendidega väetatud avaraid kinnistuid. Kõik oli siin uhkem ja suurem, isegi malts ja umbrohi, mis uinunud turvakaamerate ees võiduka edevusega vohas.

Peatasin auto, tulin välja ja süütasin sigareti. Vaatamata päikeselisele ilmale tõmbasin dressikaluku kurguni kinni ja peitsin pea kapuutsi. Oktoober Läänemere ääres. Jalutasin niisama, käed sügaval taskus, kuni jäin ühte maja vahtima. Moodne, kandiline, ülisuurte akendega, hea maitsega tehtud, korralik viimistlus, vist isegi üpris värske – aga mitte see ei pälvinud mu tähelepanu, selliseid oli siin küll ja küll. Mind köitis katus, õigemini üks asjandus selle peal. Päikesepaneelid. Mitte üks või kaks, terve rida! Kolm rida, nagu külje pealt uurides selgus. Elekter! Põlvist võttis nõrgaks.

Astusin otsustavalt aeda, koputasin paraaduksele, siis aga märkasin nuppu ukse kõrval ja mõtlesin, et mida pekki, ning vajutasin. Kellahelin! Selline julgustav ja helisev, justkui heade haldjate laul nõiutud hiies. Fakk! Ma lasin veel ja veel, kõrvad janunesid unustatud heliteose järele kui ema häälilaulust unistavad orvud. Mingi surin lõi lausa neisse sisse. Vajutasin linki, uks avanes, astusin pooleldi esikusse, üks käsi ikka veel uksekellal, ja seisin seal keset seda vapustavat kellamängu silmad kinni ning muudkui ahmisin endasse iga viimset kui trillerdavat nooti nagu vee maitse unustanud kõrbesse eksinu, keda on tabanud paar taevast piiska. See oli nii uskumatu, see tunne, et sa vajutad nupule, et selle vajutusega sulgub vooluahel, mille tulemusena jõuavad elektrilaengud uksekella elektroonikasse, käivitavad sinna talletatud heliteose ja saadavad selle siis juhtmete kaudu kõlarisse, mis selle võrratu pala mu kõrvadele ette mängib. Milline… milline… imeline maailm! Elektriga.

Kui olin end veidi kogunud, ärkasin justkui unest. Klõpsasin lüliteid ja naersin iga põlema löönud valgusti peale nagu imbetsill. Astusin toast tuppa, järgnedes lapsikule valgusmängule. Ma särasin koos kümnete halogeenlampidega. Iga nende lustakas valguskiir helkis briljantse rõõmupisarana mu pärani silmis. Ma leidsin üles köögi, avasin külmkapi ning vaatamata hallitavale sisule valdas mind ülevoolav rõõm mulle näkku paisanud jahedast valgusest. See töötas! Kaks kuud peale elektri kadumist maailmas! Panin kõik tuled põlema. Iga viimses kui toas.

Siis istusin elutoas tugitooli ja tardusin sekundiga paigale.

Diivanil lamas mees, seljaga minu poole.

Kangestusin. Mul polnud ühtki mõtet. Tundsin haisu. Nüüd alles tundsin haisu. Katsusin taskuid. Õnneks leidsin sealt paar respiraatorit ja tõmbasin need kiiruga üle pea. Natuke aitas. Püüdsin rahu säilitada. Köhatasin. See oli kõigest kunagi kasutust leidnud keha, ei midagi muud. Seljas valge triiksärk, jalas vaid aluspüksid ja mustad sokid. Juuksed kuidagi äravajunud, veidi ebareaalsed, nahk kummalist kahkjat värvi, justkui kivistunud. Diivani ees lauakesel seisid kolm asja: tühi viskipudel, küllili kukkunud ravimipurk ja mingi kiri. Võtsin kirja. Naiselikult kaunis, kuid närviline käekiri.

„Mulle aitab. Sõidame Keviniga homme Helsingisse Serena veeparki, mida sa talle kaks aastat oled lubanud. Me ei tule enam tagasi. Ma ei hakka sind enam sõimama, sel ei ole mingit pointi. Nagu ka sinu palved ja lubadused, see kõik on üks bullshit. Sa tead ise, kes sa oled ja millega sa hakkama oled saanud. Nüüd on lõplikult kõik. Sul ei ole enam naist ega poega. Käi putsi! Ja oota kõnet advokaadilt.“

Vaatasin meest uue pilguga. Natüürmort laual võttis selgemad jooned, sobitudes kenasti suve hakul aset leidnud kontseptuaalse perfomance’iga. Aktsionäri enesetapp kodustel põhjustel. Aga äkki ta oligi Ülemiste kaubanduskeskuse aktsionär? Kust mina võisin teada. Mida ma nüüd siis teen. Mille nimel ma edasi elan. Turundus, tulud, kulud, kogu see bullshit, kui proua sõnu kasutada. Kelle vara ma valvan, kelle investeeringut edasi kasvatan. Keda ootan tagasi. Truult nagu ukse taha heidetud koer, aktsionäri parim sõber. Kuidas elada peremeheta. Jälle üks haridussüsteemiväline küsimus.

Leidsin külmikust õlle. Jõin pool pudelit, siis vaatasin kuupäeva, ei no muidugi. Perse kah, panin ikka lõpuni. Istusin uuesti tugitooli. Aktsionär oli valges särgis selja oma ustava teenri poole keeranud. Taas kord olin ma üksi jäetud. See hakkab pinda käima. Tundsin, kuidas mu sees miski miski vingerdab. Kiirustasin vetsu, jõudsin vaevalt püksid alla lasta, kui see juba tuli. Suur, nätske ja kleepuv hirm venis lõputult mu sisikonnast välja, täites aktsionäri hästilõhnava kloseti haisva protestiga. Jälle olin ma vaid naeruväärne hüpiknukk kellegi mõnitavas stsenaariumis. Kõik toimub minu sees ja minu ümber ja minu käest ei küsi faking keegi, et mis ma ise sellest asjast siin arvan. Tõusin püsti, viskasin pilgu pruunile koletisele ja tõmbasin vee peale (raisk, neil oli isegi vesi). Mõmmik läheb nüüd ilusti Serenasse torudest alla laskma. Ja ei tule enam kunagi tagasi. Käi putsi!

Istusin veel natuke toas. Siis läksin teisele korrusele. Aktsionäri poja ruumikas tuba ei erinenud mänguasjapoest Ülemiste keskuses. Ainult hinnasildid ja kassaaparaadid olidki puudu. Astusin edasi magamistuppa. Ilus, aga kuidagi kõle. Polnud kerge siin armastust ette kujutada. Hüppasin mugavasse voodisse ja leidsin muusikakeskuse puldi. Valisin CD-pleieri. Tuttav intro ja paari salmi järel tõotas magus meesduett: „You’re my heart, you’re my soul…“  Raske oli seda uskuda. Nagu ka pikka heledat juuksekarva minu jaoks liiga suurel padjal.

Tagasiteel tegin Russalka monumendi juures peatuse. Väljusin autost, tegin suitsu ja vaatasin külili vajunud kruiisilaeva. Koletis lamas muutusteta. Õige pisut oli vaid üht-teist lisandunud. Kajakasitt, vetikad, rooste – meremonstrumite püha kolmainsus. Vaatasin merele. Seal, üsna horisondi ligidal, seisis laev. Või noh, ega nii kaugelt päris aru ei saanud, seisis ta seal või liikus kuhugi. Aga ikkagi olin ma hämmeldunud. Kissitasin silmi. Tundus justkui tanker. Meenus vahejuhtum lahkuva naftarongiga. Mis nüüd siis, kas ka laevad pagevad? Närvilised ja kannatamatud, maldamata ära oodata kapteni ja meeskonna tagasitulekut?

Viimsi Uudised

Jaga: