Aktuaalses Kaameras oli hiljaaegu lugu, kus elupõline rannakalur Arkadi Uusen loovutas oma kätega kokku õmmeldud mõrralinad Ukrainasse kaitsevõrkude valmistamiseks.
Muidu oleksid need ajapikku lihtsalt tolmuks pudenenud, sest kalanappus on rannakaluri elukutselt vähemalt Viimsi kandis perspektiivi võtnud.
Pika püügipraktika ajal kinnistunud tähelepanekud ei pruugi aga enam kehtida ja nii sai kuulda ka väiteid, mis vajavad kui mitte ümberlükkamist, siis vähemalt parandamist. Arkadi näeb kurja juurt peamiselt ümarmudilas, kes rannakarbi kui lesta peamise toidu ära sööb ja viimase Soome lahest kaugemale läände pagendab. Ümarmudila käekäiku Muuga lahes on seirel olnud võimalik jälgida esimestest leidudest alates. Arvukuse tipu saavutas see võõrliik aastaks 2012, kuid juba mõni aasta hiljem langes ümarmudila saagikus püükides 10 -15 korda. 6 -7 aastaga suutis ümarmudil tõepoolest toidulaua puhtaks süüa ja oli ise sunnitud parematele jahimaadele kolima.
Lesta „allakäik“ Soome lahes algas aga märksa varem, juba 15 – 20 aastat tagasi. Suurema osa lesta asurkonnast Läänemeres on moodustanud süvikukudulest, kes sigib 70 – 80 meetri sügavusel. Peamised kudealad on jäänud Gotlandi süvikust Hiiumaa taguse alani. Niiöelda kohalik rannikukudulest heidab marja 5 – 20 meetri sügavusele ning ongi levinud peamiselt Soome lahe keskosas ja läänesaarte ranniku lähedal. Süvikukudulesta turgutusalad on aga olnud just Soome lahes, kuhu ta teeb mitmesaja kilomeetri pikkuseid toitumisrändeid. Seega oli loomulik, et suurimad lestasaagid tõmmati siinkandis kuni 2000ndate alguseni välja just juulis-augustis. Juba varasügisel hakkas süvikute lest talvitus- ja kudemisaladele tagasi liikuma.
Merel sünnivad suuremad muutused pika vinnaga ja kui midagi halba on juhtunud, siis tagasipöördumine „normaalsusse“ võtab aega veelgi kauem, aga algseis ei pruugi üldse taastuda.
Üheks suuremaks ja seni ainult süvenevaks muutuseks on olnud hapnikuvaeste alade laienemine nii Soome lahes kui Läänemere avaosas.
Praeguseks on hingava elustiku jaoks talumatu piir jõudnud juba 65 – 70 meetri sügavusele ja loomulikult ei jäta see mõjutamata ka lesta kui seni ühte peamist tööndusliku tähtsusega põhjaeluviisiga kalaliiki. Sobivad kudealad lihtsalt kaovad ja selle tagajärjel on saamas mälestuseks ka rammus hilissuvine lest.
Loos kõlanud väidetest on tõest kõige kaugemal rannakarbi ümberkolimine 80 – 90 meetri sügavusele, sest seal ei suuda praegustes tingimustes vastu pidada ükski loomaliik. Madalamas rannikumeres on aga rannakarbi arvukus peale ümarmudila surve kadumist paari kolme aastaga taastunud. Sobivaid elupaiku hõlvab see liik nüüd lausa mitmekorruseliste kolooniatena. Seega ei tunne merepõhjal toituvad kalad vähemalt Viimsi ümbruse vetes praegu millestki puudust. Võimsa kasvuhoo on just 2022. aastal saanud ka ümarmudil ja paistab, et tsükkel hakkab korduma.
Tunnusfoto: soodsates tingimustes asustab rannakarp elupaiku korruste kaupa.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige.
Viimsi Uudised
Jaga: