Viimsi Uudised pöördus Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loiti poole küsimustega saamaks laiemat vaadet teemale, kuidas tuleks omavalitsusel korraldada sotsiaalse kallakuga uuringute ja analüüside hankimist.
Viimsi vallavalitsus korraldas tänavu aasta aluses hanke Randvere koolis juhtimistasandite ja organisatsioonikultuuri analüüsiks. Selle analüüsi läbiviijaks valiti MTÜ Hea Hariduskorraldus. Kuidas hindate antud MTÜ pädevust taolise analüüsi tegemiseks? Kui mõni omavalitsus sooviks teha analoogset uuringut, siis milline võiks olla professionaalne hanke protseduur?
Koolikultuuri ja -juhtimise analüüs on väga lai ja keeruline valdkond, kus on vaja väga täpselt formuleerida, mida on vaja analüüsida ja millised on täpsed uurimisküsimused. Nagu juba on Viimsi Uudised osundanud, ongi probleem selles, et MTÜ pädevuste kohta informatsiooni ei ole. Kui koolipidaja (omavalitsus) tahab saada tõsiseltvõetavaid uuringu tulemusi, siis hanke koostamiseks on kasulik nõu pidada ekspertidega. Kellest vähemalt üks tunneb sotsiaalteaduslikke meetodeid ja kellest (vähemalt) teine inimene on pädev koolikultuuri mõjutavate kontseptsioonide valdkonnas. Pädevust näitavad rahvusvaheliselt retsenseeritud ja avaldatud publikatsioonid.
Millist metoodikat Randvere koolis analüüsi läbiviijate poolt rakendatakse ja kas see on antud juhul põhjendatud?
Ma ei oska hinnata Viimsi vallavalitsuse poolt antud rahasumma ja uuringute mahu vastavust, sest mul ei ole, ja paistab, et ka valla avalikkusel pole ülevaadet kavandatava uuringu tegevuste ja väljundite kohta. Avalik teave on, et koolipidaja korraldas hanke Randvere koolis juhtimistasandite ja organisatsioonikultuuri analüüsiks ja maksab selle eest 29 000 eurot.
Kas MTÜ-l Hea Hariduskorraldus on pädevust koostada, läbi viia ja analüüsida standardiseeritud küsimustiku abil Randvere kooli kultuuri ja juhtimist?
Nagu olen juba 2011. aastal Tartu Ülikooli Eetikakeskuse poolt välja antud raamatus „Väärtusarenduse analüüs- miks ja kuidas?“ kirjutanud, on standardiseeritud küsimustikuga uuring üks keerukamaid meetodeid. Vajalik on suuremahuline valim (väike ja keskmine kool enamasti seda ei võimalda) ja iga küsimuse puhul tuleb juba ette näha, kuidas seda analüüsida. Tõsiseltvõetav andmete analüüs on tehniliselt keeruline. Olen palju näinud koolides „rahulolu-uuringuid“, mille tulemustena esitatakse „keskmiseid“. Aga mida selle tulemusega peale hakata, põhjus tagajärg seoseid me sellise tulemuse abil ju ei kaardista?
Kui standardiseeritud küsimustik sisaldab piisavalt küsimusi/vastuseid vastaja kohta ning tema vanuse, kogemuse, rolli, tegevuste ja hoiakute kohta, saaks kasutada näiteks klaster- ja faktoranalüüsi. Sel juhul grupeeritakse vastajaid ja vastuseid, leides nii sihtgrupid ja tendentsid, mida saaks kvalitatiivselt edasi uurida.
Küsimuste moodustamisel saab teha palju vigu. Näiteks küsitakse lapsevanematelt, kuidas hinnataklse koostööd õpetajatega? Aga võib olla, et ühel vastajal on kontakt vaid ühe õpetajaga. Teisel vanemal on jällegi pidev kontakt 4 – 5 õpetajaga, kellest ühega on probleem ja kaks on suurepärased koostööpartnerid.
Koolikultuur on eriti mitmekihiline valdkond, kus esmalt tuleks küsida: kuidas on määratletud koolikultuur selles konkreetses koolis? Kas selle peamine komponent on näiteks õpilaste heaolu? Või erinevad arengunäitajad? Või väärtused, mida igapäevaselt praktiseerivad kooli töötajad ja õpilased?
Veebist saab väga palju küsimustikke ning küsimusi kopeerida ja kohandada, mis isegi näivad asjakohased (see on peamiselt tudengite kiusatus). Aga ühe konkreetse koolikultuuri uurimiseks on vaja luua originaalküsimustik, mille iga küsimus on kontseptuaalselt põhjendatud. Iga küsimustik kulutab vastajate tähelepanu ja aega, hullem veel kui ebakorrektselt viisil kogutud materjali baasilt hakatakse tegema valesid ja lihtsustatud järeldusi.
Kas Eestis on olemas hea tava või professionaalse eetika kokkulepped, kuidas sotsiaalteadlased taolisi uuringuid ja analüüse tegema peaksid?
Eestis kehtib 2017. aastast „Hea teadustava“. Selle järgmised punktid annavad märku, mida ka kohalikud omavalitsused (koolipidaja) võiks uuringute tellimisel teadlastelt oodata (professionaalsete teadlaste jaoks on need punktid kohustuslikud).
1.3.2 Teadlane kaalub, millised on meetodi ja valimiga seotud võimalikud eetilised ja teaduslikud probleemid, … ning väldib küsitavaid, vananenud, eksitavaid ja mitteteaduslikke meetodeid.
1.3.3 Teadlane tagab teadustöö metodoloogilise läbipaistvuse ja kirjeldab võimalikult täpselt nii andmete kogumise kui ka nende analüüsi etappe.
Punkt 1.3. lisab muuseas, et teadlase vastutus on ressursse säästlikult kasutada. Standardiseeritud küsimustik on üks ressursimahukamaid meetodeid.
Õppejõu ja sotsiaalteadlasena olen tundlik koolides sotisaalteaduslike uurimismeetodite kasutamise osas. Põhjus on lihtne: näeme ülikoolis palju vaeva, et üliõpilastele tekitada aukartust sotisaalteadusliku uurimistöö ees, millega läheme inimesi tülitama. Koolid on niikuinii pidevalt igasuguste uuringute laviini all. Seetõttu võtsin ka praegu aega kommenteerimaks olukorda, kus ma näen, et tulevikus võik olla palju hoolikam.
Tunnuspilt: Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit (TÜ Ühiskonnateaduste instituudi veeb).
Loe samal teemal:
“Randvere koolis teevad 29 tuhande euro eest juhtimiskultuuri analüüsi sotsidest konsultandid”
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: