Aivar Osa (57) on paar aastat olnud ametlikult Kräsuli saarevanem. Laiem avalikkus aga ei tea, kuidas ta koos oma perega on Kräsulit juba 32 aastat hoidnud ning arendanud.
1950ndatel Muhust Viimsisse elama tulnud vanaisalt tugeva tegutsemis- ja ettevõtlusgeeni pärinud Aivar on oma elus kogenud nii peadpööritavaid tõuse kui valusaid tagasilööke. Kuid ei headel ega halvematel aegadel pole ta kunagi osanud passiivselt puhata.
“Nooruses ALMAVÜ autokoolis algasid mu päevad kell 7 ja koju jõudsin alles kella 23-ks. Enam-vähem samas rütmis toimetan tänaseni, ma ei suuda niisama rannas päevitada või metsas lihtsalt jalutada. Ikka hommikul kallur käima ja parasjagu käsilolevale ehitusobjektile. Õhtuti või nädalavahetustel toimetan aga peamiselt Kräsulil,” tõdeb Aivar.
Kui pärast Eesti taasiseisvumist tekkis Aivaril võimalus osta Kräsuli saarel esimene maja, oli ta Viimsis juba tuntud tegija. Aivari ema Laine Osa oli aastakümneid Rohuneeme kaupluse (tänane Püünsi Coop) juhataja ning pere elas samas majas. Kogu elu keerles tollal ümber poe, seetõttu sai Aivar osa kõikidest külameeste jutuajamistest, kes poeaknal paberossi kimusid või õllepudelit tühjendasid. Lisaks käis külarahvas õhtuti Osade kodus poetelefoni paralleelliinilt hädavajalikke kõnesid tegemas, seega ülevaade elust oli täielik.
“Ehk nagu ta ise ütleb – see mis Kräsuli oli ja mis on tänaseks taastatud, see ongi päris.”
“Teadsin muuhulgas ka Kräsuli kirjutamata ajalugu – kuidas pärast Vabadussõda otsustas Eesti riik, et Aegna saar jääb militaarseks piirkonnaks ja kõik tsiviilisikud pidid sealt lahkuma. Kuidas viis perekonda olid sunnitud Kräsulile ümber asuma, endale ise uue elu üles ehitama, kui raske see oli ning kuidas tollal elu saarel igapäevaselt toimus. Seetõttu ei võtnud ma Kräsulile maid ostes kunagi tõsiselt oma sõprade soovitusi rajada sinna mõisa mastaapidega spaa või turismikeskus,” muigab Aivar.
Juba tormilistel 1990ndatel teadis Aivar Osa täpselt, et tahab Kräsulil olemasolevad majad taastada võimalikult autentselt ning hoida saare ajaloolist miljööd. Ehk nagu ta ise ütleb – see mis Kräsuli oli ja mis on tänaseks taastatud, see ongi päris.
Elu saarel pole meelelakkumine
Kui Aivar 25-aastasena ostis saarele esimese laguneva maja, oli sealne olukord väga nukker. Saarel puudus elekter ning kaevus oli umbes 20 cm vett. Kõikjal vohas võsa, suvel võimutsesid sääseparved ning takkapihta peksid ühel talvel üle jää Kräsulil käinud kaagid puruks kõik, mis neile ette jäi.
Kui võsalõikamise hoogtöö tulemusel kerkisid saarele toona mingiks ajaks majadekõrgused võsakuhjad, siis hoopis tõsisem teema oli elektri saarele saamine.
“Sain aru, et pean kaabli ja alajaama rajamise ise ette võtma ning et selleks on lisaks bürokraatiatõketest läbimurdmisele vaja ka tõsist tehnikat. Tänu ALMAVÜ ja nõukogude armee autoväesosa kogemustele teadsin täpselt, mida on vaja. Õnneliku juhuse tõttu oligi ühel oksjonil müügil PTS-M ehk nagu teda hellitlevalt kutsun – “tank”,” meenutab Aivar.
“Tanki” kasutades parandati korduvalt ja hiljem vahetati välja Rohuneeme tipu ja Kräsuli vaheline merekaabel. Kõik tööd tegi Aivar ära koos paari abilisega. Ning aastal 2002 polnud Kräsulil senini elektrit andnud generaatoreid enam vaja. Kräsuli on ainus püsielektriühendusega väikesaar Viimsis.
Enne kui Aivar sai mererannal seisva “tanki” jälle tööle, tuli sellele teha pisiremont:
Vooliku vahetamine polegi Vene masinatel nii lihtne:
Aivar on siiralt rõõmus, kui ta lõpuks töötava PTS-M kabiinis istub:
Mees ja tema masinad
“Kuigi tunnen läbi ja lõhki enamust sisepõlemismootoriga liikvaid sõiduvahendeid, siis võimalusel eelistan saarel elektritransporti. Nii toimetame Kräsulil elektrilise ATV-ga ning kaalun tõsiselt ka paadile elektimootori soetamist,” mainib Aivar.
Kes teavad ja tunnevad Aivar Osa lähemalt, ei kujuta ette teda ilma ühe või teise sõidukita liikumas. Lapsena sai ta tänu poes ema abistamisele endale juba 6-aastaselt esimese võrri. Toona piiritsoonis viina hankimas käinud kohalik miilits ütles teda kimamas nähes leplikult: “Noh, fanatte on meil ka vaja.”
Need sõnad osutusid prohvetlikuks, kui nooruses rohkem vabamaadlusega tegelenud Aivar otsustas oma 30ndatel eluaastatel alustada tõsisemat tegelmist motospordiga. Juba esimeses ajasõidus võitis ta kõiki rajal olnud proffe 1,4-sekundilise edumaaga. Järgnesid mitmed meistritiitlid, Kalevi Suursõidu võit ning võidud Ida-Euroopa ning Soome ringradadel. Veel tänasengi püsib üks Pirita-Kloostri ringraja rekord Aivar Osa nimel.
ALMAVÜ autokoolis võttis ta pulkadeni lahti ja pani kokku kõik toonased peamised veokid. Nõukogude armees tuli juhtida kõike mis liikus, ka SS-rakette vedanud suurimat toonast ratastrasportööri MAZ.
Merel liigub Aivar erinevate paatidega, talvistes tingimustes hõljukiga ning suuremate kaupade transportimiseks amfiibse “tankiga”. Igapäevaselt üle mere sõelumist Kräsuli ja mandri vahel eelistab ta teha suht väikese, Saaremaal toodetud ja Kräsuli oludele kohandatud Alunaut AC14-ga.
Kräsuli kui tõeline ökosaar
Ühe suure tööna on Aivar koos pere abiga taastanud Kräsulil sajandi toiminud pinnavee kogumise süsteemi. Selleks säilitas ta kõik saare märgalad, mis esimese hooga oli mõttes sääskede pärast likvideerida.
Samuti on Aivar täpselt õigel kõrgusel lahti kaevanud vanad kraavid ning lisaks ühele ajaloolisele pinnavee kaevule rajanud teisele veesoonele veel teisegi kaevu, et tagada piisav veevaru.
“Loomulikult võiksin rajada Kräsulile ka põhjaveekaevu, aga pean olulisemaks kasutada just pinnavett. Mis sest, et liigse rauasisalduse tõttu me seda joomiseks ei kasuta, aga taimede kastmiseks, saunas pesemiseks ja kraanist loputusveeks on vett meil nüüd siin piisavalt,” selgitab Aivar.
Aivar on pikalt plaaninud saarele tuuliku rajamist. See insenertehniliselt keerukas kava on saanud kooskõlastuse kõikidelt ametkondadelt.
“Kui saaksime selle tuulikuga toota enda tarbeks elektri, oleks saarel majanduslikult tasuv tegeleda ka väiketootmisega. Meres ju enam kala pole, ainult tuul siin ongi. Aga oma elektriga rajaks sadamasse korraliku taristu, paneks üht-teist kasvama elektriküttel kasvuhoonetesse ning mine tea, rajaks ehk oma pruulikojagi,” arutleb Aivar mandrilt saarele veetud õlu mekutades.
Lennart Meri sõnad on andnud tuge
Laialt on teada, et Aivar Osa ettevõte rajas 1990ndatel Lennart ja Helle Meri eramu Rohneemel, kus nüüd elab nende tütar Tuule oma perega. Paljud on ehk midagi kuulnud ka süüdistustest, mis Aivarile meedias toona esitati, mis aga kohtus tõendamist ei leidnud ning mille taust oli paljuski poliitiline.
“Jäägu need asjad sinna aega ja nende inimeste südametunnistusele, kes kõik selle püsti panid,” on Aivar minevikuga rahu teinud.
Aga ka kõige raskematel hetkel on talle andnud tuge president Lennart Meri poolt tema kohta 1999. aasta detsembris ajakirjanduses antud hinnang:
“Selle firma juht on noor ettevõtja, kes mulle meeldib. Ta jutustas mulle, kuidas tuli 1989. aastal Vene sõjaväest tagasi, vaatas mis Eestis toimub, ja ütles endale: “Ma olen hiljaks jäänud.”
Siis laenas ta raha ja ostis ühe ilma rastasteta MAZ-i. Keevitas talle rattad alla ja hakkas sellega paekivi vedama. Saadud raha investeeris järgmisse veoautosse, millega ta hakkas paekivi ja killustikku vedama.
Mulle tundub, et see on näide, mis natuke meenutab noort Fordi. Turske, noor, asjalik mees.”
Loe samal teemal:
“Aivar Osa päästis Karl-Erik Taukari ja Egert Milderi madalikult”
““Pealtnägija”: ettevõtja veab Viimsi vallaga tuuliku pärast vägikaigast”
“Valla vastuseis Kräsuli tuulikule on võtnud maksumaksjate taskutest juba üle 10 tuhande euro”
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: