Suur suusapidu, mida on võrreldud ka talvise laulupeoga, sai kõiksugu piirangute kiuste edukalt peetud.
Edukalt eelkõige nende 3424 jaoks, kes kahe distantsi peale kokku finišijoone ületasid. Aga kindlasti ka korraldajatele ja vabatahtlike abiliste hulgale.
Reportaaživorm sellest taaskord omapärasest Tartu maratonist pakuks osale lugejatest küll äratundmist või ka kaasaelamist, aga proovin seekord oma pika kogemuse pigem analüüsivamasse vormi valada. Kes vähegi on kestvusspordiga tegelenud, ja Viimsis ei tohiks neid sugugi vähe olla, teab suurepäraselt, milliseid emotsioone selline pingutus välja lööb, aga lõpuks on need enamasti ikka positiivsed.
Minu esimesed kogemused jäävad aega, kui igal mehel pidi olema kapis nahkpintsak, vaadatud Savoy ball ja läbitud seesama Tartu maraton (TM). Vähemalt viimast olen nüüd saanud nautida 25 korda ja vahepeal pole muutunud mitte ainult riigikord, vaid ka kõik muu, mis paistab silma rajalt ja raja kõrvalt.
1980ndate keskel sai TM-ist tõeline massiüritus, millele tulles ei pööratud väga tähelepanu, mis kellelgi jalas-seljas oli ja kui „teaduslikult“ keegi oli end katsumuseks ette valmistanud või millega suuski määrinud. Valik oli üsna kitsas. Kõvaks saavutuseks võis tookord pidada juba seda, kui keegi oli suutnud endale muretseda uuema kohaliku Visu suusamudeli, millega muide on kõik oma suuremad võidud teeninud ka läbi aegade edukaim Eesti talisportlane Kaija Parve.
Viimasel ajal muutub aga harrastussport ühe professionaalsemaks ja vähemalt varustuse poole pealt jääb Eestis sadadel tõsisematel tegijatel maailma tipptasemest õige veidi puudu. Iga aastaga tõuseb ka harrastajate keskmine tase. Julgen väita, et maailma mastaabis jääme selle poolest veel alla vaid põlistele suusakantsidele Norrale ja Venemaale. Selle mõju murdmaasuusatamise tulevikule on kahetine. 1980ndate keskel jõuti enne mitut lumeta talve ja heitlikku üleminekuaega vabariigi alguses pea viiekohalise arvu TM lõpetajani. Sel sajandil tuli piir ette aastal 2013, kui pikal distantsil sai tulemuse kirja ligi 6000 suusatajat, neist Eestist alla 5000. Ilmselt on see ka lagi, mida ületada pole võimalik.
Miks maratonil osalejate arv langeb?
Esiteks sellepärast, et murdmaasuusatamine ja eriti TM-l kasutatav klassikaline stiil (olen ise tuline klassikafänn ega sooviks siinkohal mingeid radikaalseid muudatusi) pole just noorema põlvkonna hulgas massiline valik. Ka viimase maratoni stardis teadustati, et osavõtjate keskmine vanus oli 44 aastat ja parimas „löögihoos“ alla 30ste põlvkond moodustas osalejatest vaid 12%. Tõsi on küll see, et kestvusaladel saavutataksegi parimad tulemused alles aastatepikkuse harjutamise järel ja kui kord tase käes, võib see arvukate näidete varal püsida aastakümneid. Suurem kokkutõmme maratonide osalejaskonnas toimub suusatamises tavaliselt alles peale 60. eluaastat.
Vaatamata heitlikele sündmustele tipptasemel ja Eesti murdmaasuusatamise mainekahjule leidub siiski üle Eesti arvukalt lapsi, kes (või kelle vanemad) on selle ala ka viimasel ajal valinud. Isegi „kohalikus“ CFC klubis on Viimsist kirjas ligi poolsada last ja noort.
Tunnustan siinkohal nii neid lapsi, keda tihtipeale võib pimedas ja poriga harjutamas näha ning muidugi ka neid motiveerida püüdvaid juhendajaid.
Paraku juhtub suurema osaga neist noortest see, mis ka teistel aladel. Kui on käes aeg teha elus eksistentsiaalsemaid valikuid, jääb sõelale väga väike osa. Hea, kui keegi kunagistest trennilastest oma harrastuse juurde hiljem, kasvõi varases keskeas tagasi pöördub. Neid kindlasti on, sest tugevate nooremapoolsete harrastajate pealekasv ei ole lakanud. Kannatajaks pooleks on just massilisus.
Oma kodustel suusaringidel Randvere terviserajale põigates näen küll alati seltsilisi, aga haruharva kohtab nende seas kooliealisi. Paistab, et suusad saavadki alla peamiselt trennilapsed ja teisi on raske külma ja lumega toast välja meelitada. Seega kannavad, kui poliitkorrektsus kõrvale heita, klassikalist suusaharrastust vähemalt maratonitasemel keskealised valged mehed ja vähesed vaprad naised.
Mida siis kohapeal ära teha annaks? Viimsis on tegelikult suurepärased olud, ehkki talv kinnitab meil tavaliselt mere mõju tõttu kanda mõnevõrra hiljem kui näiteks Haanjas või Virumaal. Lisaks kolmele ettevalmistatud rajale on siin ka kümneid kilomeetreid metsasihte, millest igaüks võib valida alustamiseks kodule lähima, kuhu ei pea tingimata autoga kohale sõitma.
Huvi liikumise vastu on sel talvel olnud suur ja parklad jäävad eriti nädalavahetustel kitsaks. Vähemalt Püünsi kooli juurest Rohuneeme on ühendusrada juba olemas, miks mitte luua selline võimalus ka Randverre. Ja kui see tehtud, vaadata koos, kuidas need kolm rada omavahel ühendatud saaksid. Väga hea eeskuju on võtta näiteks Tartu vallast, kus Lähte ja Vedu radasid ühendaval mõnekilomeetrisel lõigul on pidevalt mõõdukas liiklus peal.
Millegipärast lükkas vallavalitsus tuntud spordiürituste korraldaja ja tugeva suusamehe Tiit Peki esitatud Karulaugu ja Rohuneeme ühenduse idee laualt maha juba enne kaasava eelarve rahvahääletust. Mõte väärib aga kaalumist, sest ega praegune talv ole viimane ja kui korralik trass välja valitud, saab seda kasutada aastaringselt. Ruumi peaks jätkuma kõigile liikumisviisidele ja ka suurima maaomaniku RMK-ga kaubalesaamine ei tohiks olla ületamatu.
Tunnusfoto: Andres Jaanus oma 25. Tartu maratoni stardis Otepääl.
Viimsi Uudised
Jaga: