Viimsi loodusväärtustest rääkides on viimastel aastatel enim tähelepanu saanud metsad.
See teema on luubi all kõikjal Eestis, kuid Viimsi metsade käekäiku võib suures plaanis pidada siiski küllalt heaks. Hoopis enam ohustatud on avamaastikud, mille kadu ei panda justkui tähelegi. Ehkki kunagised põllu- ja heinamaad langevad armutult ja enamasti hääletult kinnisvaraarenduste ohvriks.Eestis on viimase saja aasta jooksul hävinenud umbes 95% niidukooslustest. See fakt peaks igaüht kõnetama. Peamiseks põhjuseks on üha intensiivistuv põllumajandus, kuid Viimsis on see haru sama hästi kui välja surnud.
Seetõttu kirjutatakse uusi planeeringuid algatades üsna kergekäeliselt põhjendusena sisse, et alal puudub põllumajanduslik perspektiiv. Kui segavaks faktoriks pole ka maatüki kuulumine rohevõrgustikku, läheb menetlemine eriti libedalt ja nii jääb avamaastikku iga aastaga mitme hektari võrra vähemaks. Avarate vaadete kadu on enim märgatav Lubjal, Pärnamäel ja Haabneemes, kuid väiksemaid niidulappe mattub järjest elamute alla ka põlistes rannakülades.
Protsessi ongi raske peatada, kuid seda enam tuleks hoida veel säilinud looduslikke kooslusi. Praeguseks on Viimsis alles jäänud kaks suuremat loodusliku taimkattega avamaastiku piirkonda – Mäealuse kaitseala piiresse jäävad heinamaad Lubja-Pärnamäe klindiastangust kirdes ning põllumassiivid Äigrumäe ja Muuga küla vahel.
Mäealuse niitude säilimine on kaitseala valitseja Viimsi vallavalitsuse hoole all ja võsastumise vältimiseks niidetakse seda ala regulaarselt. Äigrumäe piirkonnas hoitakse suuremat osa looduslikest rohumaadest osaliselt ka PRIA toetuste abil avatuna (punasega ääristatud alad juuresoleval skeemil).
Kuid üldplaneeringuga on suurem jagu neist määratud kas raudteetunneli reservmaaks või koguni äri- ja büroohoonete maaks.
2019. aastal oli toetusõiguslike rohumaade pindala Viimsi vallas 82,4 hektarit. Neist 54 ha jääb Äigrumäe külla, 24 ha jaguneb Pärnamäe ja Lubja küla vahel, lisaks üks maatükk Metsakastis ja paar väikest heinamaad Prangli saarel. Üksikuid lahuspaiknevaid looduslikke rohumaid ja kunagisi rannakarjamaid on külades veelgi säilinud, aga üldpilti need palju ei mõjuta. Samas on põllumassiivi keskmine pindala vaid 2,3 ha, mis tähendab, et maaomanikke on suhteliselt palju. See on omakorda takistuseks nende rohumaade mõistlikule ja pikemas vaates püsivale kasutusele.
Lisaks sellele, et maaomanike tegevust ühiskasutuse eesmärgil koordineerida pole tõenäoline, puudub kauguse ja isoleerituse tõttu ka võimalus neid maid põllumajanduslikuks tegevuseks välja rentida. Nii ongi Viimsi viimased heinamaad sarnaselt siia jäänud või hiljuti juhuslikult sattunud põtradega justkui lõksus.
Ühe idee pakun siiski välja. Kuna Viimsist on intensiivne põllumajandus koos kõigi oma pahedega (elurikkuse kadu, umbrohu- ja putukamürkide kasutamine jms.) eemale jäänud, siis peaksid allesjäänud heinamaad lisaks rändel kosutust leidvatele haneparvedele olema meelepärased ka näiteks mesilastele. Kuna niidutaimestik on seni veel suhteliselt liigirikas, leiduks ka erinevaid õitsejaid kevadest sügiseni.
Kindlasti oleks looduslikelt niitudelt kogutud mesi väärtuslikum Eestis aina enam laiuvatelt rapsipõldudelt ammutatuga võrreldes.
Mesilaste optimaalne korjemaa jääb tarudest umbes paari kilomeetri raadiusse, seega ei pruugiks asjast huvitatud elada otse heinamaa kõrval, stardikohaks sobiks ka tiheasustusala. Tänase ülemaailmse mesilaste päeva puhul tasuks selle peale mõelda.
Tunnusfoto: Äigrumäe heinamaad on üks viimaseid avarama vaatega alasid Viimsi poolsaarel.
Viimsi Uudised
Jaga: