Juba paar aastat pole Viimsi metsades mütanud harvesterid ja ka saemehi kohtab haruharva. Kui, siis vaid sanitaarraiet tegemas.
On uute plaanide tegemise aeg ja seda võiks kasutada ka metsateadmiste värskendamiseks või süvendamiseks.
Praegu on nii-öelda ekspertiisis RMK koostatud Viimsi mandriosa metsamajandamise kava aastateks 2021–2030. Loodetavasti saame asjatundliku ja teadmistel põhineva tagasiside Maaülikoolist, sest ainult emotsioonide najal nii pika tsükliga valdkonnast kui metsandus head nahka ei tule. Kõige rohkem paistab närvi ajavat mõiste lageraie. Viimsis mõeldakse siis tavaliselt mõnda kadunud kuusetukka, sest kuusikud moodustavad peapuuliigi järgi mandriosa puistutest ligi poole. Tunnistan, et ka mulle ei meeldi segisongitud raielangid ja suure osa alustaimestiku hävimine koos sealse elustikuga, aga paraku on see metsa majandamise „efektiivsuse“ kaasnähe. Omas metsas võib ju harrastada püsimetsanduse võtteid, aga siis peab jaguma ka aastakümnete jagu kannatust ja ise ei pruugi soovitud tulemust nähagi. Kui on aga eesmärk saada ka mõistlikku tulu ja panna võimalikult kiiresti alus uuele metsapõlvkonnale, pole kuusikutes lageraiele kõigi oma vastuoludega siiski alternatiivi.
Toon näitena pildil oleva metsanoorendiku Tammneeme külas Randvere tee ääres, kust iga päev möödub autoga, jalgsi või rattaga sadu inimesi. Lageraie tehti seal 2009. aasta talvel ja uued puud istutati aasta hiljem mais. Küla nimest tulenevalt pandi just teepoolsesse külge kolme ritta kuuskedega vaheldumisi tammeistikuid (fotol).
Suurem osa neist on ellu jäänud. Kuna ala ise on suhteliselt niiske ja viljakal mullal, ei saa metsal lasta omasoodu areneda. Kümne aasta jooksul on noorendikus tehtud juba kahel korral valgustusraiet ja kolmaski ootab järge. Vastasel juhul oleks vohav kase- ja lepavõsa noored kuusetaimed lihtsalt ära lämmatanud. Selliselt hooletusse jäetud raielanke, kus isegi põdral pole suurt peale hakata, leiab Viimsis eraomanikele kuuluvatest metsades paraku mitmel pool.
Praegu on trendikas rääkida elurikkusest ehk lahtiseletatult liigilisest mitmekesisusest. Selles mõttes on lageraielangid ja vanad kuusikud mõlemad pigem vaesemapoolsed elupaigad. Hämar kuusik, kus hõredas alusmetsas võib küll elada hulk samblaid ja samblikke, nende hulgas haruldusi, ei pruugi aga tavaliikujale pakkuda positiivset emotsiooni ja kutsuda seal pikemalt viibima. Ka raielank võib olla eemaletõukav, kui tuleb kahlata noores võsas ja kõrges rohus. Samas ei saa jätta märkimata ka positiivseid külgi, millest võiks rõõmu tunda eeskätt korilusega tegelejad. Juba esimestel aastatel hakkavad viljakamatel raielankidel jõudsalt levima vaarikataimed, kuivemas ja toitainetevaesemas keskkonnas ka mustikad ja pohlad, sekka maasikavälu. Lisaks sellele, et noored võrsed pakuvad huvi näiteks põdrale, leiavad suuremad ulukid just noorendikes ka häid varje- ja puhkepaiku, rääkimata väiksematest elukatest ja lindudest-putukatest. Selsamal Randvere tee äärsel raiesmikul võis algusaastatel kuulda koguni rukkirääku, kes muidu toimetab niitudel ja põldudel. Kõige elurikkamad paigad on aga teatavasti metsaservad ja puisniidud, millest esimesed kiputakse Viimsis täis ehitama ja teised on kadunud koos loomapidamise ja heinateoga.
Üks viis, kuidas raielankidega leppida ja metsa eluringi paremini mõistma hakata, on näiteks osalemine metsaistutustalgutel. RMK on selliseid üleskutseid teinud varem ka Viimsis ja siitkandi koolilapsed on käinud metsa istutamas kaugemalgi. Parim valik oleks muidugi kodulähedane mets, mille sirgumist ja arengut saaks võimalikult tihti ja igal aastaajal jälgimas käia. Nii kasvaksime koos metsaga ja märkaksime, kui ruttu me ise kõrguva metsa kõrval kängu jääme, aga vastutasuks kindlasti vaimselt rikkamaks saame. Järgmine lugu on metsa elukaare teisest otsast, ikka Viimsi näitel.
Tunnusfoto: pildil oleva Randvere tee äärse metsa uuendamisele 2010. aasta mais aitas teiste viimsilaste seas kaasa ka loo autor.
Viimsi Uudised
Jaga: