Kui kandidaati pole sotsiaalmeedias, siis pole teda valijate jaoks olemaski!
Just sellise kunagise infokataloogi reklaamlause parafraasiga peavad tänased Riigikogu kandidaadid oma tegevuses paratamatult leppima. Ilmselt on enamikul kandidaatidest oma lehed Facebookis ning paljudel kontod ka Instagramis ja Twitteris, üksikutel ehk veel Tik-Tokis ning Vkontaktes. Usun, et on neidki, kes pole sotsiaalmeediasse jõudnud või on sealt pettunult juba lahkunud. Erandid öeldakse kinnitavat reeglit. Tõsiasi on, et meie 1,3 miljoni elanikuga riigis on Facebooki kontosid loodud üle 800 tuhande (tõsi, märkimisväärne hulk neist on libakontod). Seda suhtluskanalit ei saa eirata keegi, kes tahab osutuda Riigikokku valituks.
Tarmukal poliitikul on vähemalt kaks Facebooki kontot. Üks tema kui eraisiku oma (kus jagatakse reisi- ja sünnipäevapilte, meeleolukaid muljeid kontsertidest, filmidest, telesaadetest jms). Ning teine poliitiku nö ametlik leht, kus plingivad parteilised bännerid, levivad programmiselt tõekspidamised, ilmuvad kampaaniaürituste fotogaleriid, videopöördumised ja muu säärane kraam.
Lisaks võib keskmisest võimekam poliitik hallata ka oma erakonna rakukese või enda kontrollitava MTÜ Facebooki lehte, olla esindatud mõne varjunime all mitmetes konkureerivates gruppides ning ajada varjatult oma partei asja ka enda ettevõtte või tööandja näoraamatus.
Facebook võimaldab poliitikul suhelda rahvaga 24/7 ning enamasti just selliste sõnade ja piltidega nagu ta ise seda soovib (on siiski piirangud, mille rikkumine võib lõppeda kurvalt). Kui oma postitusi Facebookis rahaliselt võimendada, jõuab poliitik suhteliselt piiratud eelarvega märkimisväärselt suure hulga täpselt valitud kontaktideni. Just see asjaolu teeb närviliseks kõik meie suuremate meediamajade omanikud, sest ka käimasolevas valimistrallis voolab suur hulk reklaamiraha neist lihtsalt mööda.
Valimiste kontekstis on Facebookis peetavates infolahingutes kujunenud välja kindlad relvad, mis lähevad käiku standardolukordades. Kõige levinum on poliitiliste konkurentide postituste trollimine, milleks on nii mõnelgi parteil loodud oma tiim (mis võib vabalt tegutseda ka ministeeriumite või linnavalitsuse palgaliste nõunike võrgustiku näol). Parteilised trollid on loonud omale mitmeid pseudonüümidega kontosid, mille alt on mugav ja turvaline valada konkurentide postituste lõimedesse tuld ja tõrva.
Trolle saab küll blokkida, nende postitusi kustutada või nähtamatuks muuta, kuid nad tulevad taas ja taas, sest olemas on parteiline baas.
Trollid saavad näiteks esitada Facebooki haldvale Metale ka kaebusi konkurentide postituste peale. Mille tulemusena võib peatuda mõne poliitiku kampaaniapostituse võimendus või hea õnne korral isegi suletakse tolle leht mingiks ajaks. Metas ilmselt menetleb erinevaid kaebusi esmalt tehisintellekt, keda nutikad trollid oskavad ära petta. Võtab üksjagu aega, kui alusetult suletud leht või peatatud võimenduse juhtum jõuab reaalse administraatorini, kes ehk seatud tõkendid tühistab.
Paljud parteid püüavad sihikindlalt toota erinevas pildi- või videokeeles meeme, milles naeruvääristatakse konkurentide sõnumeid või püütakse võimestada oma kandidaate. Kuna ka selle tegevuse juures jäävad autorid varjatuks, siis on otseselt võimatu viidata, kelle lansseeritud on näiteks Kaja Kallase või Martin Helme nägu ja sõnumeid moonutavad postitused. Kuna mõlema erakonna pooldajad jagavad sellist kraami instinktiivselt, kogub hästi tehtud meem lühikese ajagad kümneid tuhandeid kontakte.
Facebookis tegutseb ka hulk poliitilisi suunamudijaid. Need tuntud nimed ja näod võtavad sageli sõna ning peavad hilistel õhtutundidel lõputuid vaidlusi oma postituste või konkurentde postituste lõimedes. Kuidas need tegelased on motiveeritud kõike seda päevast päeva ja nädalast nädalasse tegema, selgub vast kunagi suunamudijate Valhallas.
Tüüpilisemad tegevused näoraamatus oma kampaaniategevuste reflekteerimine, armsate videostooride postitamine kodusest miljööst või kandidaadi peavoolumeedias ilmunud artiklite ja meediakajastuste jagamine. Seda kõike tekib paar kuud enne valimisi sedavõrd ohtralt, et kvantiteet vähendab oluliselt antud infovoo sisulist mõju. Sageli on tegemist hoopisi enesepettusega, sest ohtralt laike ja jagamisi saavad antud postitused eeskätt kandidaadi parteikaaslastelt. Sestap tababki esmakordselt Riigikogu valimistel osalevaid populaarseid persoone, kelle iga postitus on kogunud Facebookis sadu laike ja kümneid toetavaid kommentaare, valimisööl väike šokk. Nii vähe reaalseid hääli?!? No mida värki, kusagil struktuurides on kallutatud jõud!!
Kõikide oma plusside ja miinustega on sotsiaalmeediast kujunemas ka Eestis poliitilise kommunikatsiooni võimsaim platvorm. Maailmapraktikas on juba suhtelislet hästi uuritud ja analüüsitud sotsiaalmeedia rolli Donald Trumpi tõusmisel USA presidendiks või Brexiti õnnestumisel UK-s. Eesti pole paraku veel tehtud tõsiseltvõetavaid uuringuid sotsiaalmeedia kasutustest ühe või teise erakonna valimiskampaanias.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 18. veebruaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: