Parafraseerides üht kurikuulsat lauset – kusagil meediamajades on kallutatud jõud.
Lõppeval nädalal tõi selle teema taas üles Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits, kes viitas mitmetele värsketele juhtumitel, kus ERR on end jälle kallutanud Reformierakonna suunas („PRIIT PULLERITS ⟩ Telepilt haiseb salaleppe järele“ ). Teadupärast pole Pullerits mitte esimene ega jää ilmselt ka viimaseks, kes on rahvusringhäälingu selget sümpaatiat pikaajalise võimupartei suhtes pidanud vajalikuks aastate vältel avalikult ära märkida.
Teema enda tasakaalustuseks olgu öeldud, et Pulleritsu eluaegset tööajandjat on erinevatel kümnenditel samuti korduvalt süüdistatud nö meediakatuse pakkumises nii Reformierakonnale kui Isamaale. Samuti oli piinlik lugu see, kuidas omaaegne Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar kasutas nii Postimeest kui Kuku raadiot aastajagu enne oma ameti mahapanemist püünele pürgiva Eesti 200 promoks.
Aga üksikjuhtumitest korraks kõrgemale tõustes tuleb tõdeda, et poliitikute igipõline love-and-hate-suhe on paratamatu. Ühes küljest vajavad poliitikud võimule saamiseks meediamajadelt avatust ja soosingut. Teisalt sõltuvad ajakirjanikud paljuski poliitikute lekitatavast taustinfost ning meediaomanikud ootavad otsustajatelt soodsaid tururegulatsioone.
Erakondadest on olnud kõige võimekam oma suhtevõrgustikku erinevates meediakanalite sõbralike ajakirjanike, toimetajate ning meediaomanike abil laiali laotamises Reformierakond. Ka äsja lahvatanud Reformierakonna tipp-poliitiku erinevatel hinnangutel nilbete fotode skandaali taustal omab olulist rolli selle võimupartei kauaaegne tegevus meedia kallutamisel.
Ülejäänud parteidel on õnnestunud mingitel perioodidel saada oma mõju alla üksikuid meediakanaleid. Osa erakondi on aga üles ehitanud oma meediasüsteemid (Keskerakond munitsipaalmeedia ning EKRE alternatiivmeedia).
Meie meediakanalitest on poliitikute ja ajakirjanike huvide ning kriitika tõmbeväljal kõige avatumalt käitunud Äripäev. Enamasti teatab majandusleht aktiivse valimisagitatsiooni perioodi alguses toimetuse juhtkirjas omal initsiatiivil, et toetab seekord seda või teist parteid. Nii on kõikidel Äripäeva lugejatel ning ka nende lemmikute konkurentidel sotid selged ning eraettevõttele ei saa ka mitte keegi eelistusi ette heita. Ülejäänud erameedia jätab enamasti oma sümpaataid varjatumaks ning on valmis kas majanduslikel kaalutlustel või meediaomanike isiklikust vaatest tulenevalt oma eelistusi paindlikult vahetama.
Tasakaalustatust saab ja tuleb nõuda vaid avatud-õiguslikult rahvusringhäälingult. Samas Gonsiori ja Kreutzwaldi meediamajades suudetakse oma kaarte välja mängida nii peenelt, et tõestusmaterjale kallutatusest on raske koguda ja võrrelda. Võib ju tõesti sekundite täpsusega mõõta poliitikutele antavat eetriaega uudiste- ja debatisaadetes. Aga mitte keegi ei suuda monitoorida näiteks nende esinemisi meelelahutus- ja publitsistikasaadetes. Kõnekas on ainuüksi fakt, et 2018. aasta siirdus pikaajaline ERRi „Ringvaate“ vastutav toimetaja Kajar Kase Reformierakonna kommunikatsioonijuhiks.
Abi meedia kallutatuse tuvastamisel ning seeläbi ka kaldenurkade vähendamiseks võiks tulevikus olla erinevatest IT-lahendustest. Juba on Ekspress Grupi tellimusel Tallinna Ülikooli teadlased arendanud ajakirjanduse tasakaalustatust mõõtva tööriista prototüübi. Loodetavasti jõutakse peagi lahenduseni, mis on sama võimekas nagu plagiaatoreid halastamatult tuvastavad arvutiprogrammid. Väga lahe, kui millalgi tulevastel valimistel suudaks tarkvara reaalajas kuvada meelsusi ühe või teise meediakanali veebis, eetris või veergudel.
Arvestada tuleb sedagi, et viimasel kümnendil on parlamendivalimiste kontekstis muutunud peavoolumeedia kõrval järjest mõjukamaks sotsiaalmeedia. Pädevaid uuringuid Eesti näitel veel tehtud pole, aga tunnetuslikult võis juba 2019. aasta Riigikogu valimistel olla üks peamistest meediamõjuritest telekanalite kõrval Facebook. Reegleid nii selles kui teistes sotsiaalmeedia kanalite tarbeks kehtestatakse ja kontrollitakse välismaal, seega sotsiaalmeedia tasakaalsustatusest Eesti valimiste kontekstis adekvaatselt rääkida pole võimalik.
Empiiriliste vaatluste põhjal Facebookis saan speluleerida, et nii mõnigi erakond või neile teenust pakkuv reklaamibüroo on värvanud suunamudijaid tuntud avaliku elu tegelaste (muusikud, humoristid, reklaamitegijad, perearstid, finantstegelased jt) hulgast. Muidugi on ka variant, et lühinägelikuna olen asju valesti näinud.
Enamik meie meediatoimetusi on ise sedavõrd hoolsad, et tagavad pikema ajaperioodi lõikes üldjoontes tasakaalu kõikide olulisemate parteide tegemiste ja vaadete kajastamisel. Aga selline hoiak võib mõnikord olla ka osav silmamoondamise trikk.
Näiteks kui enne valimisi antakse rohkem eetrit tulevastele võitjatele ja pärast valimisi äsjastele kaotajatele, on kokkuvõttes justkui kõik kenasti tasakaalustatud.
Aga kas ikka on?
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 5. novembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: