Viimsi areng ei tohi tekitada olukorda, kus nii põliselanikud kui värskelt siia kodu soetanud hakkavad end tundma ühtviisi halvasti.
Viimsi elanikkond on viimasel kümnendil kasvanud hüppeliselt. Täna elab siin ametlikult ligi 20 500 inimest, reaalselt aga umbes 25 tuhat inimest. Veel 15 aastat tagasi oli Viimsisse ametlikult registreeritud vaid 10 tuhat elanikku ehk tänasest hingekirjast enam kui poole vähem. Tänase vallavõimu plaanid on tehtud arvestusega, et paarikümne aasta perspektiivis võiks Viimsi elanikkond vabalt jällegi kahekordistuda ning jõuda ligi 40 – 50 tuhande elanikuni.
Kui läheb nii, siis tuleb tõesti siia kerkivate kortermajade vahele rajada ka trammitee. Aga leian, et sellise perspektiivi realiseerumist oleks siiski mõistlik vältida. Usun et enamik siinseid elanikke eelistab Viimsit kodukohana mitte kui suurlinliku elamurajooni, vaid linnalähedase maakoha elukvaliteedi tõttu.
Kinnisvaraarendajatel on viimasel kümnendil õnnestunud Viimsis edukalt realiseerida mitmeid korter- või ridaelamute projekte just siinsetele miljööväärtustele rõhudes. Inimesi tõmbavad Viimsisse elama käeulatuses olevad põlismetsad ühes neis vabalt ringi liikuvate põtrade ja rebastega või ohtrate sügiseste seene- ja marjaandidega. Samuti mitmed maalilised rannavaated ühes väikesadamate, muulide ning lautritega.
Kinnisvaraarenduse kui nähtuse vastu pole mõistlik olla, sest inimeste loomuomane soov hankida omale paremaid elutingimusi oli, on ja jääb. Küsimus on, kas avalik võim suudab tasakaalustada arendajate soove avalike huvide ning elukeskkonna väärtustega. Viimsis paraku näeme, et ka viimastel aastatel pole seda suudetud.
Viimsi elanikkonna kasv ammutab rammu siinsetest miljööväärtustest ning samas paraku oma intensiivsusega vähendab neidsamu väärtusi. Ühel hetkel ei tunne end rahvastiku kiire kasvu tõttu siin end enam hästi ei põliselanikud ega uusasukad.
Tänane Viimsi vallavõim on jõuliselt edendanud valitud ringi eraettevõtjate huve ning jätnud siinse avaliku ruumi arendamise suuresti unarusse. Isegi Eesti inimarengu aruandes tuuakse kaootilist Viimsi keskust esile näitena, milles „planeeringulahendused sünnivad üldiselt arendaja-omavalitsuse mõlemapoolses huvis, heas tahtes ja lihtsakoelistes lahendustes.“
Praeguse volikogu koosseisu kõige sagedasem otsus on olnud ühe või teiste detailplaneeringu keskkonnamõjude strateegilise hindamise algatamata jätmine. Millele poolt võimuliidu saadikud iga kord ka kuulekalt ja vaikides kätt tõstavad. Kui mõnel siinsel teel aetakse põder auto alla, kerkib vallavalitsuses esmalt üles küsimus põtrade arvukuse vähendamisest, mitte inimeste liikluskultuuri ning teede ohutuse parandamisest. Kui Viimsi südames jääb teelaiendusele ette hekk, siis võetakse see tuimalt maha lindude pesitsusajal. Kui üks soojatootja tahab saada omale võimalikult efektiivset lahendust, lastakse korstnaga katalamaja rajada Viimsis keskusse piirkonda, kuhu enne valimisi lubati teha peresõbralik keskväljak. Ja nii edasi.
Viimsi on poolsaar, kus õnneks on veel säilinud piisavalt metsi ning kinnisvaraarendajate poolt täisehitamata rohealasid. Ent siia suuremaid sisse- ja väljasõiduteid on sisuliselt vaid kaks. Piiratud ressurss on ka Viimsi põhjavee kogus. Neid kahte piirajat pole viimasel kümnendil kohalikku võimu teostanud vallavalitsused kuigivõrd arvestanud.
Eeskätt nende piirangute tõttu (aga ka kohalike töökohtade nappuse ning sotsiaaltaristu vähesuse pärast) pole õige Viimsi elanikkonda lähikümnenditel taas kahekordistuda.
Ivo Rull on valimisliidu Kogukondade Viimsi esindaja Viimsi vallavolikogus.
Loe samal teemal:
„Viimsi elanike arv on pidevas kasvus“
„Eesti inimarengu aruanne osundab ka Viimsi kaootilisele arengule“
Viimsi Uudised
Jaga: