Facebooki grupis Randverelased on käima läinud elav arutelu teemal, kuidas talitada kodukassidega.
Toome sellest värvikast lõimest välja parimad pärlid.
Kasutaja Jaak: Hea külarahvas! Üsna mitmed elanikud on pöördunud minu poole seoses igal kevadel tekkinud murega- koduloom nimega KASS. Kui me endale lemmiku võtame, siis peame arvestama mitte ainult enda huvidega, vaid ka looma, ümbritseva keskkonna (esmajoones linnud) ja naabritega.
Randvere ei ole ammu enam rahulik maakoht, vaid poollinnastunud asum, kus omapäi uitav kiisu ei käi mööda metsaradu ja kraave oma kassiasju ajamas, vaid võtab ette naabrite peenrad, laste liivakastid, linnupesad ning kõik muud elukad, kellest jõud üle käib.
Lisaks riskite looma vabalt külapeale lastes lemmiku rataste alla või ilvese kihvade vahele sattumisega.
Palun arvestage naabrite ning keskkonnaga, hoidkem kiisud enda kodus/hoovis!
Kasutaja Peep: 100% nõus. Pidevalt on näha kurbi postitusi sellest, kuidas mingi kiisu on kellegi tagaaeda kadunud ja nutab kurvalt oma pererahvast taga ning siis hulk külanaisi poetavad smiley’ga pisara.
Aga vaatame palun teist poolt. Kass on kiskja. Kiskja murrab ja teeb niisama kurja ka.
Toon näiteid enda hoovis toimunud lugudest viimase aasta jooksul.
1) Kass käis mu kasvuhoones kusel, mille tulemusel pidin 1/3 taimedest veterinaari soovitusel välja juurima. Kui oleksin neid täislastud rohelise sibula võrseid lastele andnud, oleks vabalt võinud haiglasse sõit ees oodata. Tänu taevale, et ma seda kõike osaliselt pealt nägin ja veterinaarilt nõu küsida oskasin!
2) Hoovis olid maha murtud linnud.
3) Hoovi jäetud kotid on puruks kriibitud ja sisu laiali sobratud.
4) Aiamööbli peal on küüsi teritatud.
5) Kassid käivad aiatiigist dekoratiivkalu püüdmas, kellest on 24 asemel alles 9. Jällegi nägin ise, ei olnud kajakas. Kass oli.
6) Hoovi- ja majanurgad on kusehaisu täis, sest seal käiakse territooriumi märgistamas.
7) Ja viimane fiasko – üleeile, kui koos abilisega kasvuhoonet ümber kaevasime, avastasime mullast tõelise aarde ehk kauni valgeks tõmbunud kassi sitajunni.
Ei, ma keeldun ehitamast plankaeda, et kassiomanikud saaksid oma kasse rahulikult välja lasta. Ei, ma ei hakka kasvuhoone uksele midagi ette ehitama, et võõras kass läbi ei pääseks. Ei, ma keeldun kassidele kaasa tundmast, kui keegi neile õhupüssiga siraka annab või nad suure vihaga oma hoovis labidaga maha lööb. Ma ise pole loomult kassitapja tüüp (ilmselt kahjuks), aga avaliku kaastunde lunimise asemel hakakem parem täiskasvanud inimesteks, kes ka oma ligemese varast vähemalt näiliselt lugu peavad.
Meil kõikidel on maja ja seda ümbritseva hoovi näol vara, mille väärtus on enamasti sadades tuhandetes eurodes ja kui sellest lugu ei peeta, sest „meie kiisu küll midagi sellist ei tee“, siis peavad loomaomanikud ka aktsepteerima, et ühel päeval tuleb lastele seletada, miks nende kass oma vanemate ükskõiksuse tõttu enam koju ei tulnud.
Kasutaja Anni: “Ei, ma keeldun kassidele kaasa tundmast, kui keegi neile õhupüssiga siraka annab või nad suure vihaga oma hoovis labidaga maha lööb. Ma ise pole loomult kassitapja tüüp (ilmselt kahjuks), …”
Mida mu silmad lugesid?
Kasutaja Jaan: Lubage siiski kaks sõna kasside kaitseks, sest nõnda samuti, kui võideldakse puurikanade vabastamise nimel, tuleks silmas pidada, et inimene pole kassi kodustanud mitte äralõigatud küüntega tubaseks mänguasjaks või rihma otsas ringi tirimiseks, vaid kass on olnud nõus inimesi taluma, sest inimese juures leidub rikkalikult närilisi. Kui rotid teid ei häiri, ärge palun kassi võtke, aga kui häirivad, siis laske kassidel rahus oma tööd teha. Eriti, kui teie aadress sisaldab sõna “küla” (P.S. Jaa, ma olen kursis Viimsi valla koerte ja kasside pidamise eeskirjaga, aga õnneks on mul mõistlikud naabrid).
Kasutaja Betty: Me pidasime siin oma kassiga sellel teemal natuke nõu, ja ta palus edasi öelda seda, et kasse põlgavad inimesed on vähe haridust saanud, sest pea kõikides Euroopa ajaloolistes lossides (Schönbrunni loss Viinis, Buckinghami palee Londonis, Ermitaaž Peterburis jne) on “tööl” suur hulk kasse, kes püüavad hiiri ja teisi kahjureid hoidmaks kultuuripärandit. Oma kass on ka Suurbritannia peaministri residentsis ning välisministri residentsis. Ministeeriumite kassid on võetud varjupaikadest julgustamaks inimesi võtma kasse, kes on juba eakamad. Need kassid kaklevad, murravad linde ja hiiri kogu maailma pressifotograafide silme ees, ja keegi ei saa närvivapustust. Aga eks on muidugi enda otsustada, keda oma närvide rahustuseks kiusata. Üks variant on muidugi elukoha valik, ei pea ju aedlinnas elama, sest kassid kõnnivad alati seal, kus nad tahavad. On seda teinud enne meid ja teevad pärast meid. Nii on, tuleb lihtsalt leppida.
Kasutaja Ingrid: Kel veel huvi vabapidamise alternatiivide osas ja kuidas seejuures kassi heaolu tagada – ehk kuidas teha nii, et linnud oleksid terved ja kass rõõmus – siis Osooni filmimisel saate lõplikust versioonist välja jäänud jutt avaldati ka helisaatena:
Zoosemiootik: kassid pole loodud elama nelja seina vahel | Loodus | ERR
Tunnuspilt: omaalgatuslikult paigaldatud liiklusmärk eelmisel kümnendil Reinu teel.
Loe samal teemal:
“Viimsilased jauravad kasside vabakäiguõiguse üle”
“Ühe omaalgatusliku liiklusmärgi lugu”
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: