Viimsi Uudised jätkab tänavusuvist igalaupäevast sarja, milles avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „PETUKIRI“.
Esimesed vihjed, et miljonite dollarite lahtikülmutamiseks pidi olema Eesti Panga korraldus ja selles skeemis oli osaliseks Aleksander Matt, ilmnesid juba aastatel 2000–2002. Tollase uurimistöö ajal sai selgeks, et raha kättesaamiseks VEB-i külmutatud korrespondentkontolt oli mingil moel kasutatud Eesti Panga ja Vabariigi Valitsuse nõudeid VEB-i vastu, mis olid tekkinud VEB-fondi moodustamise käigus. Kõige konkreetsem allikas, kes otsesõnu sellele viitas, oli 2002. aastal üks VEB-i juriidilise osakonna töötaja. Korduvatele küsimustele selle kohta käratas ta ühel hetkel: „Ega siis ilma teie keskpanga ja külmutatud korrespondentarve omanikuta ei saanud sealt raha välja kanda. Meie saime käituda ainult seaduse piirides nende korraldusel ja Vene Föderatsiooni rahandusministeeriumi loal. Loomulikult juriidiliselt kindlustasime meie ennast kõiges, teie keskpanga juhid olid aga nii lollid, et kinnitasid asja seaduslikkust oma allkirjaga veel tagantjärele. Küsige neid pabereid nende käest!“
/—/
Õnneks oli Eestis küllaga inimesi, nii Eesti Panga endiste kui ka tollaste töötajate seas, Eesti Panga nõukogu liikmete seas kui ka poliitikute ja ministeeriumide ametnike seas, kes täiendasid fragmentaarset mosaiiki siinpoolsete dokumentidega VEB-fondi loo tegelike tagamaade kohta. Ka VEB-fondi esimese kohtuprotsessi materjalides oli väärtuslikku infot. Nii kujunes tõepärane pilt sellest, miks ja kuidas oli juhtunud. See päädis 2004. aastal VEB-fondist jutustava raamatuga „Isamaa rüüstajad.“ Tollane teadmine, et pidi olema mingi Eesti Panga kiri korraldusega, mis võimaldas Vene firmadel ja nende taga olnud isikutel VEB-i külmutatud korrespondentkontodelt välja võtta Eesti Pangale ja Vabariigi Valitsusele kuulunud nõuete ulatuses miljoneid dollareid, leidis konkreetse kajastuse 10 aastat hiljem Riigikogu uurimiskomisjoni aruandes ühe esimesel pilgul tähelepanematu lõigu näol: „Üks VEB-fondi kreeditoridest väitis, et ta sai 2000. aastal teada Eesti Panga valeandmetega kirjast ja tegi Kaitsepolitseiameti (KAPO) peadirektorile kirja kohta avalduse, millele sai ka vastuse. KAPO-lt saadud andmed kinnitavad kirja saatmist ja vastuskirja olemasolu. KAPO seletuste järgi menetlust asjas ei alustatud, Eesti Panka kui riigiorganit usaldati. Juriidilistes nüanssides loodeti Riigikontrolli ja kohtute peale. Kui Riigikontroll oli fondi kontrollinud, ei pidanud KAPO vajalikuks seda üle kontrollida.“ (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, lk 32)
Selle kõneka ja omamoodi kurva episoodi täienduseks tuleks lisada kaks fakti. Esimene puudutab Riigikontrolli. Selleks tuleb jällegi tsiteerida Riigikogu uurimiskomisjoni aruannet: „Eesti Panga valeandmetega kirja puhul on tekitanud küsimusi selle avastamine seitseteist aastat pärast kirja koostamist. Fondi auditeeris 1995. ja 1997. aastal Riigikontroll. Riigikontrolli auditite materjalidest ei ole näha, et audiitorid oleksid omal ajal kirja näinud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kirja koostamise ajavahemikku hõlmavas Riigikontrolli peakontrolöri otsuses, milles käsitati muu hulgas Venemaa residentide nõudeid fondi vastu, ei ole mingit viidet kirjale või selles toodud andmetele. Eesti Panga nõukogu endine liige mainis uurimiskomisjonile seoses Riigikontrolli audititega, et tollane riigikontrolör oli öelnud talle, et kui Riigikontrolli audiitorid käisid Eesti Panka auditeerimas, siis neile öeldi, et dokumente pole, kui ta aga Vahur Kraftile helistas, olid järgmine päev dokumendid olemas. Öeldu viitab sellele, et Riigikontrolli audiitoritele dokumente Eesti Pangas parema meelega ei näidatud, mis võib olla loogiline seletus sellele, miks Riigikontrolli materjalides andmed kirja kohta puudusid.“ (Riigikontrolli uurimiskomisjoni aruanne, lk 32) Teiseks ei saa siiski tähtsusetuks pidada asjaolu, et mainitud juhtumi puhul tegeles KAPO-s VEB-fondi asjaolude kontrollimisega Rene Teimann. Veri on paksem kui vesi ja nii võis uurija oma isa Enn Teimanniga seotud juhtumi asjaoludele ehk vajalikust vähem tähelepanu pöörata, kui väljenduda maksimaalselt viisakalt.
Rein Järvelille ajalooline leid
VEB-fondi loos võib õigustatult välja tuua õnneliku juhuse, et selle etteotsa sai aus ja sõltumatu inimene Rein Järvelill. Kronoloogiliselt sündmuste esitamisel tuginen tema blogile. (jarvelill.seto.ee. Mis läks valesti? – 21.02.2014 http://jarvelill.seto.ee/2014/02/mis-laks-valesti/)
2007. aastal nimetas rahandusminister Ivari Padar SA VEB nõukogu liikmeks Rein Järvelille. Ta nõudis 1. veebruaril 2002 SA VEB juhataja kohalt lahkunud Vladimir Mihailovi asemel sellele kohale nimetatud Aili Lindpere käest ülevaadet SA VEB tegevuse kohta, tahtis näha raamatupidamist ja VEB-fondi sertifikaatide registrit. Selgus, et kõik need dokumendid ja kogu SA VEB arhiiv asus SEB pangas. Sertifikaatide registrit ei peetud nõutekohaselt ning puudus selge ülevaade sertifikaatide registris toimunu kohta.
21. veebruaril 2008 lõpetas SA VEB SEB pangaga kõik lepingud ning dokumendid toodi Eesti Panka, mille järel juhataja Aili Lindpere asus nõukogu ülesandel koostama VEB-fondi sertifikaatide registri algbilanssi.
Miks asusid riikliku VEB-fondi dokumendid SEB pangas ka pärast Põhja-Eesti Panga (PEP) liitmist Ühispangaga? Rein Järvelillele tundus see samuti kummaline. Ta kirjutas, et 5. jaanuaril 1997 lõpetas riigile kuulunud PEP tegevuse ja liitus Ühispangaga. Eesti Pangal kadus sellega kontroll PEP-is toimuva üle. Samal ajal jätkas aga PEP-i asemel Ühispank riikliku VEB-fondi raamatupidamise ja VEB-fondi sertifikaatide registri pidamist. „See tundus väga imelik, et Eesti Pank lasi sellisel asjal toimuda. Sellega oli üks sertifikaadiomanikest eelisseisus ning valdas kogu infot ja võimalusi, mis olid tekkinud seoses VEB-fondiga,“ imestas Järvelill.
Oktoobris 2009 lahkus Aili Lindpere SA VEB juhataja kohalt, VEB-fondi registri korrastamisega ta hakkama ei saanud.
Veebruaris 2010 tegi Rein Järvelill ettepaneku, et võiks tulla ise VEB-fondi dokumente ja registrit korrastama. Mõne aja pärast sõlmiski ta Eesti Pangaga töövõtulepingu registri korrastamiseks. Kuna SA-l VEB puudusid kõik algdokumendid, siis osutus VEB-fondi sertifikaatide täieliku registri kokkupanek võimatuks. Samas leidis Rein Järvelill SA-le VEB üle antud dokumente korrastades Vahur Krafti allkirjastatud petukirja, mis andis talle kogu selgituse toimunud tehingutest.
2. juunil 2010 asus Rein Järvelill SA VEB juhatajaks.
18. märtsil 2011 kohtus uus SA VEB juhataja Rein Järvelill riigiprokurör Norman Aasaga ja teavitas teda VEB-fondis ja Eesti Pangas toime pandud õigusrikkumistest.
See fakt pakkus erilist huvi. Tegin 2012. aasta juuni alguses selle kohta prokuratuurile ametliku järelepärimise ja esitasin ajakirjaniku lihtsa siirusega konkreetse küsimuse: „Kas peaprokurörile on ametiisikud või asutused tutvustanud dokumente, mis viitavad kuritegudele seoses VEB-fondiga ja Venemaa Vnešekonombanki (VEB) külmutatud korrespondentkontolt summade väljakantimisega?“
Prokuratuurist saadud vastus oli jahmatav: „Riigi peaprokurörile ei ole esitatud ametlikke dokumente ega kuriteoavaldust seoses VEB-fondiga. Prokuratuur ei ole teinud sellega seoses omapoolseid järelepärimisi.“ Vastus tekitas täielikku segadust, kas tõesti Rein Järvelill luiskab? Igaks juhuks küsisin veel üle ja sain prokuratuurist uue täpsustatud vastuse: „Ametlike dokumentide all pidasime silmas VEB-fondiga seotud dokumentatsiooni või kuriteoavaldust. Prokuratuur ei ole näinud alust kriminaalmenetluse alustamiseks seoses meedias avaldatud faktidega.“
Oli selge, et Rein Järvelill ei valetanud! Või ei pidanud prokuratuur Rein Järvelille Eesti Panga petukirja ametlikuks dokumendiks? Igal juhul jääb prokuratuurile selles episoodis halb vari peale.
/—/
SA VEB Riigikohtule saadetud materjalide seas oli ka koopia Eesti Panga 1995. aasta 5. aprilli petukirjast.
Rein Järvelille kirjast Riigikohtule 26. aprillil 2012:
- Nõuete iseseisev teostamine. Nõuete iseseisva teostamise all on tehingud, kus saavutati pankade vahel kokkulepe mõningate külmunud vahendite väljaviimiseks Eestis külmutatud vahendite hulgast või sertifikaadiomanik on võtnud lihtsalt volituse oma nõude iseseisvaks teostamiseks. Viimasel juhul puuduvad SA VEB (likvideerimisel) andmed selle kohta, et selline sertifikaadiomanik oleks mingit raha Vene Välismajanduspangast kätte saanud. Suurema ja olulisema grupi moodustab siin Venemaa residentidele vabastatud raha. Nimelt palus Venemaa Välismajanduspank oma 30.01.1995 kirjas (lisa 3) Eesti Pangal esitada Venemaa residendist kontoomanike kohta informatsiooni. Toona oli selliseid VEB Fondi sertifikaadi omanikke 5 ja sertifikaatide kogusummaga 36 681 561 EEK. Eesti Panga poolt edastatud 05.04.1995 kirja (lisa 4) kohaselt näidati nende Vene residentide nõuete suuruseks 453 268 912 EEK, mis andis võimaluse hilisemalt sertifikaatide loovutamise tehingute läbi realiseerida ligi 420 000 000 EEK ulatuses nõuete teostamist. Läbi sellise tehingute seeria viidi läbi ka algselt Vabariigi Valitsusele ja Eesti Pangale kuulunud 360 000 000 EEK väärtuses sertifikaatidega tagatud nõuete realiseerimine. Kõik sellised nõuete iseseisvad teostamised toimusid Põhja-Eesti Panga maksekorralduse alusel, Eesti Panga kinnitusel ning Venema Välismajanduspanga nõusolekul. Summaarne muutus sertifikaatides: −462 126 215,45 EEK.
- Teadmata tehing. Tulenevalt Riikliku VEB Fondi ja Põhja-Eesti Panga (PEP) vahel (hilisem SEB) 11. aprillil 1993 sõlmitud lepingu alusel asus Riikliku VEB Fondi arhiiv ja dokumentatsioon PEP-is. Samuti kohustus Pank oma nimel esindama Fondi suhetes Vene Välismajanduspangaga. Samuti teostas Pank Fondi raamatupidamist ja pidas arvestust Fondi kreeditoride kohta (Fondi registrit). SA VEB ja AS SEB Eesti Ühispank lõpetasid antud lepingu 21. veebruaril 2008. Pank ei andnud Sihtasutusele üle nõuetekohaselt peetud registrit ning samuti puudusid mitmed algdokumendid, mis ei võimaldanud korrektselt taastada kogu sertifikaatide registrit. Seetõttu on olemasolev taastatud sertifikaatide register puudulik, ning puuduvad mitmed alusdokumendid.
Sellest hetkest alates oli petukiri avalik dokument. Avalikustamiseni kulus aega ei rohkem ega vähem kui 17 aastat ja 3 nädalat!
Täiesti selge, et avalikuks oli saanud VEB-fondi loo puhul otsustava tähtsusega dokument ja asitõend. Kirjutasin sellest esimesena ja saatsin artikli Eesti Ekspressi. Nädalaleht võttis kirjutise vastu, jäi oodata avaldamist. See ilmuski Eesti Ekspressis 30. mail 2012. Kas petukirja ilmsikstulek võttis Eesti Ekspressi toimetajatel kergelt käe värisema, tundus selline dokument liiga uskumatu või oli põhjus muus, kuid kirjutisest oli tehtud toimetusepoolne lühikene kokkuvõte justkui usutlusest minuga. Eesti Ekspressi kirjutisse sattusid sellised ettevaatlikud laused nagu: „…Toomas Kümmel usub, et just Aleksander Mattile kuulunud firma TSL International kaudu „haihtus“ märkimisväärne osa rahast, mille Venemaa külmutas aastaid tagasi oma välismajanduspangas VEB-is. Kõnealuse summa seas oli muu hulgas 360 miljoni krooni ulatuses nõudeid, mis kuulusid algselt Eesti valitsusele ja Eesti Pangale ehk laias laastus Eesti maksumaksjatele (…)
Kümmel usub, et selle kirja alusel maksis Vene riik Matti firmale hüvitist. Kuidas ja kes raha jagasid, kas osa sellest said ka Eesti poliitikud ja pankurid, on endiselt suur mõistatus.“ (Eesti Pank võltsis Russkii Razmeri eestlasest omaniku kasuks 32 miljonit dollarit? – Eesti Ekspress, 30.05.2012 http://ekspress.delfi.ee/kuum/eesti-pank-voltsis-russkii-razmeri-eestlasest-omaniku-kasuks-32-miljonit-dollarit?id=64472360)
/—/
Eesti Panga petukirja ajend
9. veebruaril 1995 jõudis Eesti Panka president Siim Kallase nimele kiri Moskvast Vnešekonombankist (VEB). Kirjale oli alla kirjutanud VEB-i tollane esimees Anatoli Nosko. (EP dok nr 61) Juba aasta pärast, 8. veebruaril 1996, vabastas Venemaa president Boriss Jeltsin ta oma korraldusega sellest ametist seoses siirdumisega teisele tööle. Aastatel 1997–2000 oli Anatoli Nosko Venemaa finants- ja pangandusliidu juhatuse esimees.
/—/
Moskvast 30. jaanuaril 1995 teele saadetud kirjas palus VEB tungivalt saata neile tagasi andmed seisuga 01.01.1995 vastavalt lisas näidatud vormile seoses tööga VEB-i ja tema juriidilistest isikutest klientide (Vene Föderatsiooni residentide) vahelise sisevaluutavõla reguleerimiseks. Sealhulgas sooviti andmeid nende juriidilistest isikutest Venemaa residentide kohta, mis olid VEB-i endiste Nõukogude Liidu vabariikides asunud allasutuste klientideks.
Miks küsis VEB Eesti Pangalt neid andmeid?
Esiteks. Nagu juba eespool mainitud, pidas VEB Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) korrespondentarvetel arvestust eri valuutade lõikes, mitte nende kahe panga klientide kohta. Ainult PEAP ja UBB teadsid, missuguste nende klientide hoiused asuvad VEB-i korrespondentarvetel.
/—/
Teiseks. Venemaa presidendi ukaasiga 07.12.1992 „Meetmetest endise Nõukogude Liidu sisevaluutavõla reguleerimiseks“ (Riigikontroll, lisa 90) hakati VEB-i kohustusi kõigi füüsiliste isikute ees kustutama alates 01.07.1993 kliendi esimesel nõudmisel ilma piiranguteta valuutakonto saldo piires. Sellest ukaasist teavitas VEB ka Eesti Panka oma kirjaga 31.03.1994. Kirja lisana oli kaasas vastuse vorm, mille järgi vormistatuna paluti nende isikute andmeid edastada. Eestist pärit füüsilised isikud, kelle valuuta samuti külmutati kahe panga korrespondentkontodel, said oma raha tagasi. Kokku maksis VEB neile välja keskmise kursi järgi 3,5 miljonit krooni.
/—/
14. septembril 2000 toimunud Eesti Panga nõukogu istungil andis selleks ajaks sihtasutuseks (SA VEB) muudetud VEB-fondi asutamisest ja tegevusest põhjaliku ülevaate selle juhataja Vladimir Mihailov. (EP dok nr 140) Kirjalikult esitatud ülevaates mainis ta Venemaa presidendi ukaasi 07.12.1992 „Meetmetest endise Nõukogude Liidu sisevaluutavõla reguleerimiseks“, samuti VEB-ist saadetud kirja võla kustutamisest füüsiliste isikute ees. Täielikult vaikis ta aga maha teise 1995. aasta alguses saabunud kirja Vene Föderatsiooni residentidest juriidiliste isikute kohta, mis sai Eesti Panga petukirja ajendiks.
9. veebruaril Eesti Panka saabunud VEB-i juhataja Anatoli Nosko allkirjastatud kirjal on märge, „Edastatud: Siim Kallas“ ja tema allkiri. Samuti on kirjal Enn Teimanni allkirja kandev märge: „Hr. L. Zernant (PEP). Arutame, kuidas tegutseda. Pole vaja kiirustada“ ja kuupäev 15.02.1995. (Riigikontroll, lisa 104)
/—/
30.03.1993 VEB-ile saadetud Vahur Krafti moratooriumis oli nõue, et korrespondentkontod läheksid üle PEP-ile. VEB täitis selle nõude. Eesti Pank sõlmis 1993. aasta aprillis lepingu PEP-iga, millega see kohustus enda nimel ja arvel esindama VEB-fondi suhetes VEB-i ja teiste isikutega. Lisaks kohustus PEP teenindama VEB-fondi raamatupidamist ja pidama kreeditoride nõuete registrit. Kogu VEB-fondi arhiiv ja kreeditoride dokumentatsioon läks PEP-i valdusesse. Eesti Pank ega VEB-fond ei kontrollinud PEP-i, kas see täidab lepingut korrektselt. (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 20) Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjon selgitas välja, et VEB-fondi küsimustega tegelemine oli PEP-is juhatuse aseesimehe Lembit Zernanti vastutusalas. VEB-fondi puudutav teabevahetus Eesti Panga ja PEP-i vahel käis läbi Enn Teimanni ja Lembit Zernanti. PEP-ist saadeti Enn Teimannile iga kuu allkirjastamiseks teateid VEB-fondi registri seisu kohta. Lembit Zernant allkirjastas VEB-fondi memoriaalordereid, mis kajastasid külmutatud vahendite ülekandmist. (Samas, lk 20)
Lembit Zernant oli Tartu Riikliku Ülikooli hinnatud pearaamatupidaja. Sealt lahkus ta 1980. aastate lõpus Eesti NSV Ametiühingute Keskliidu finantsosakonna juhatajaks. Ühe versiooni kohaselt oli just tema see, kes 1989. aastal enne ametiühingute kongressi soovitas uueks juhiks ülikoolikaaslast Siim Kallast. (Ester Šank, 2001, lk 60) Kui nii, siis Siim Kallas ei unustanud seda. 12.veebruaril 1993 sai Lembit Zernantist PEP-i juhatuse esimehe asetäitja. On iseloomulik fakt, et pärast seda, kui 1995. aasta septembris omandas Ühispank 16,67% osaluse PEP-is, vahetati välja kogu vana juhtkond, juhataja ja kõik juhataja asetäitjad peale Lembit Zernanti. Ta lahkus PEP-ist 21. aprillil 1997, kui see liideti lõplikult Ühispangaga. Pärast seda töötas ta Eesti Pangas pangainspektsiooni allosakonna juhatajana.
/—/
On säilinud ka eelnõu tekst, mis kinnitab, et PEP-i tõesed arvutused jõudsid ka VEB-i ettenäidatud vormile. (Riigikontroll, lisa 106) Seda tõeste andmetega kirja aga Eesti Pangast VEB-i ei saadetud. Eesti Pangast läks VEB-i poole teele hoopis teise sisuga vastus, kus erinevalt PEP-is koostatud käsikirjalistest andmetest oli ära võetud United Russian Finance ja juurde lisatud TSL International nõudeõigusega 32 327 675 USA dollarit!
See oli pettus ja see koostati Eesti Pangas.
(Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 36) Petukiri läks Vahur Krafti allkirjaga teele 5. aprillil 1995. Vahur Krafti allkirja all oli tema ametiks märgitud Eesti Panga presidendi kohusetäitja. Sellega võltsis Eesti Pank VEB-fondi registris nõudeõigust omanud Vene Föderatsiooni residentide nõudeõiguse summat, suurendades seda 4,2 miljonilt 34,6 miljoni dollarini ehk 8,25 korda! (EP dok nr 62)
Urmas Kaju (2012–2014): „Skandaalne on mistahes panga poolt valeandmete esitamine klientide finantsnõuete summa kohta. Hüperskandaalne on aga teadlikult väärandmeid sisaldav dokument tolle TSL International miljoninõuete kohta. Selle eest pannakse vangi. On ju kirjutatud õhust mõnikümmend miljonit olematut dollarit. See ei ole nali. See on kriminaalkuritegu. Et petta sooviti justnagu „for the good cause“ ei oma vähimatki tähtsust. See võiks olla vaid süüd pehmendav ja heal juhul karistust vähendav asjaolu. Aga pettus on ikka pettus. Ja petjaks on osutunud Eesti Vabariigi keskpank – kelle usaldusväärsus lihtsalt peab seisma väljaspool igasugust kahtlust. Tahaks sel puhul vanduda: „JOKK tvoju Matt. Aleksander Matt!“
Kes oli petukirja autor?
Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjon ja Riigikontrolli audit ei suutnud välja selgitada kirja koostajat. Vahur Kraft väitis, et kirja võisid koostada Enn Teimann, Urmas Kaju, assistent või sekretär. Samas väideti Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile, et kirja koostamisega võisid tegeleda Lembit Zernant, Vahur Kraft ja Urmas Kaju. Enn Teimann rääkis, et kirjale vastuse koostamine oli tema vastutusvaldkonnas küll. Ta ei välistanud, et võis olla kirja koostamisega kursis. (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 37)
Sellest võimalike võltsijate ringist tuleks kohe välistada Vahur Krafti assistent ja sekretär, sest neile poleks lihtsalt usaldatud nii suurt valgust kartvat asja. Jäävad Lembit Zernant, Urmas Kaju, Enn Teimann ja Vahur Kraft. Lembit Zernant oleks võinud kirja andmeid võltsida kohe PEP-is ja ei teinud seda. Miks ta pidi seda tegema siis hiljem Eesti Pangas? Vähetõenäoline.
Urmas Kaju väitis nii Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile kui ka autorile, et poleks saanud seda kirjutada juba seetõttu, et ei olnud VEB-fondi asjadesse nii põhjalikult pühendatud, et oleks midagi säärast võinud välja mõelda, samuti ei pidanud ta kunagi kirjavahetust VEB-iga. Minu jaoks olid Urmas Kaju väited ammendavad, et uskuda tema süütust selles asjas.
Nii jäävad sõelale tegelikult ainult Vahur Kraft ja Enn Teimann, mis on ka igati loogiline. Arvestama peab, et kogu petukirjaga kavandatud skeem ei oleks saanud tekkida ilma kooskõlastamata seda TSL Internationali omaniku Aleksander Mattita.
/—/
Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis seletusi andes oli Enn Teimanni mälu oluliselt taastunud. Endine UBB juhataja asetäitja ja PEP-i juhatuse liige Riho Remmel rääkis uurimiskomisjonile, et läbirääkimised VEB-i nõuete ostu hinna ja omandamise viisi üle toimusid Eesti Pangas. Eesti Pangas toimunud läbirääkimiste juures Aleksander Mattiga PEP-i juhatuse liikmed aga ei viibinud ja seetõttu väitis Riho Remmel, et ta ei tea, missugused kokkulepped saavutati. Endise PEP-i juhatuse liikme Madis Markvardi kinnitusel kohtus Aleksander Matt Eesti Pangas Enn Teimanni ja Vahur Kraftiga. Ja pange nüüd tähele Enn Teimanni juttu. Ta möönis komisjonile, et ei saa sada protsenti väita, nagu ta poleks Aleksander Mattiga kohtunud. Enn Teimann möönis, et võib-olla ta kohtus Aleksander Mattiga hoopis koos endiste PEP-i juhatuse liikmete või Lembit Zernantiga ja arutas midagi. Igal juhul jäi Enn Teimann selle juurde, et kui Aleksander Matt Eesti Pangas käis, siis koos PEP-i inimestega. (Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni aruanne, lk 38)
Riho Remmel väitis komisjonile sedagi, et Aleksander Matt oli talle kinnitanud Vahur Kraftiga kohtumist. Vahur Kraft komisjoni ees seletusi andes ei välistanud, et ta oli Aleksander Mattiga kohtunud. (Samas, lk 38)
/—/
Enn Teimann, Eesti Panga asepresident ja VEB-fondi direktor, nagu juba nägime, oli puhtalt Siim Kallase kaader. Siim Kallas ja Enn Teimann elasid isegi kõrvuti Eesti Panga ridamajas Püünsis. Mõnes mõttes on Enn Teimann laialdaste intellektuaalsete huvidega, ebapraktilise kergemeelse elunautleja, paljulugenud ja -lugeva, mõneti boheemliku Siim Kallase vastand. Vastupidiselt rahateoreetikule ja reformaator Siim Kallasele on Enn Teimann äärmiselt praktilise ja merkantiilse mõtlemisega, ka praktiliste oskustega – oma kodus meeldis talle ikka midagi nokitseda, parandada, monteerida, paigaldada ja maha võtta. Need on asjad, millest ta teab peaaegu kõike või väga paljut. Autodest ja nende tehnilistest küsimustest vestlemine küttis ta kiiresti üles, kuna see oli ala, mida ta hästi tundis. Paraku ei olnud pangakolleegide seas (kui autojuhid välja arvata) eriti kedagi, kes sel teemal talle suutnuks vääriline vestluspartner olla või ei pakkunud rahateoreetikutest „tühikargajatele“ niisugused metallipurused ja õlised teemad erilist huvi. Püünsis Siim Kallase naabrina leidis Enn Teimann kiiresti oma niši: pisut boheemlik Siim Kallas ei teadnud või ei tahtnud teada midagi niisugustest maistest asjadest. Enn Teimann ei ole praktiline ainult asjade kallal nokitsemises, naela seina löömises või seadmete (olgu jalgratta või muruniiduki) töökorda seadmises. Nii kummaline kui see ka pole, teab just Enn Teimann erinevalt Siim Kallasest väga palju rahast: kust see tuleb, kui palju miski maksab, kust saab odavamalt ja kuidas müüa kallimalt. Kui Siim Kallast nimetada rahateoreetikuks, siis Enn Teimann on hea rahapraktik,“ iseloomustas teda Urmas Kaju (Urmas Kaju. Eesti Pank: persoonid ja saladused. – Eesti Päevaleht, 2003, lk 95)
/—/
Vahur Kraft oli samamoodi Siim Kallase kaader. Vahur Krafti puhul kerkib kohe esile inetu vahejuhtum, kuidas ta viis Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile võltsitud dokumendid selle kohta, et petukirjas kajastatud andmed olid justkui õiged. See oli väga mage ja piinlik etteaste. Kui aga inimene on võimeline selliseks rumalaks võltsinguks, võis ta vabalt dirigeerida kirja võltsimist ka Eesti Pangas 1995. aastal.
Urmas Kaju (2012–2014): „Mina pole muidugi õige mees seda arutama. Aga mõnele psühholoogile-analüütikule võiks see olla päris intrigeeriv teema. Omal ajal Siim Kallas lausa surus vägis Vahur Krafti oma järeltulijaks keskpanga juhi kohale, ehkki tema favoriidi seisus võrreldes toona laual olnud teiste võimalike presidendikandidaatidega olid üpris väikesed. Praegu ei mäletata nende nimesidki! Täiesti on ära unustatud näiteks noor, keeleoskaja ja lääneliku haridusega, lahtise peaga Peeter Lõhmus. Ma ise ka enam ei mäleta, kas ta kandideeriski üldse targa mehena lootusetus olukorras − kõik “vanad” parteirondid olid parteikontorites verifitseeritud versiooni poolt. Eriti surus Vahur Krafti just Siim Kallas ise. Oletan, et intriigides ja kombinatsioonides suhteliselt kogenematu ja abitu Siim Kallase skaudilik panus oli Vahurile peamiselt vanade teenete ja ühise “miljonisaladuse” tõttu − eks nägi toona veelgi naiivsem Siim Kallas endises asetäitjas viimast, kui mitte ainust “oma meest” keskpangas. See oli muidugi lapsik. Aga näljaga söövat karu ka kärbseid.
Ja kuigi me Vahur Kraftiga tülis lahku läksime, möönan leplikult, et ka see noor mees veeti oma mentor Siim Kallase poolt paraja supi sisse ja sinna maha jäetigi. Ilma liialdamata võiks öelda, et Kallase südametunnistus ei ole mahult nagu tavaline koolitunnistus (keskelt pooleks volditud A4 paber), vaid mahukas nagu Venemaa reformaator Uljanovi kogutud teosed − sinna mahub väga palju. Ja aastatega on köiteid samamoodi juurde lisandunud.“
Siim Kallas ja petukiri
Nii Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjon kui ka Riigikontrolli audit võtsid üheks peamiseks fookuseks Eesti Pangast 5. aprillil 1995. aastal Moskvasse Vnešekonombanki saadetud petukirja tagamaad. Nagu juba tõdesime, esitati selle petukirjaga Venemaa firmale TSL International nõue 32 miljonit dollarit, ehkki samal ajal oli VEB-fondi nõuete registris ettevõtte nõudeks märgitud null. See summa kattus Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuete suurusega. Petukirjast algas hämar skeem, mis kulmineerus selle summa kadumisega VEB-i külmutatud korrespondentkontodelt ehk Eesti ettevõtete raha haitumisega.
Siim Kallas on järjekindlalt püüdnud väita, et teda petukirja Moskvasse saatmise ajal Eesti Pangaga enam midagi ei sidunud. Ka Siim Kallase endised kolleegid ja sõbrad ning Reformierakonna juhtpoliitikud on püüdnud meeleheitlikult teda sellest loost puhtaks pesta. Nii seletas Enn Teimann Riigikogu uurimiskomisjonile, et Siim Kallas oli 1995. aasta algul Riigikogu valimiste tõttu Eesti Panga juhtimisest kõrval, Eesti Panka juhtisid tema ja Vahur Kraft. Seoses petukirjaga ütles aga Enn Teimann: „Siim Kallas ei teadnud sel ajal enam asjadest midagi.“ (Riigikogu uurimiskomisjoni aruanne, 2014, lk 33)
/—/
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 13. augustil.
Tunnusfoto: plakat Merivälja tee ääres märtsis 2018.
Viimsi Uudised
Jaga: