Haabneemes elav toimekas vanahärra Aare Pernik jagab Viimsi Uudistele oma mõtteid suvepuhkusest.
Meie elukäiku mõjutavad looduse ja inimeste endi poolt kehtestatud seadused, millele lisanduvad tänapäevased kiired ning ka ootamatud sündmused. Seega võib kõikvõimalike puhkuseplaanide tegemine osutuda lõpuks suureks pettumuseks.
Olen oma varasemtel puhkusereisidel külastatud nii Venemaa avarusi, Skandinaaviat kui ka Lääne-Euroopat. Aga Eestimaa paigad on jäänud ikka nendeks, mida pean parimateks.
Oma kodu jääb minu kindluseks elu lõpuni. Siia lisanduvad veel isiklikud huvid ja hobid, kui nende jaoks aega jätkub. Esmaseks pean olmeprobleemide lahendamist, just kodumaja elutähtsate võrkude töö tagamist.
Eks siis tulebki puhata eestlaslikult – tehes üht kodutööd puhkad samal ajal teistest…
Asi taandub oluliselt sissetulekutele, eale ja tervislikule seisukorrale. Olen 78-aastane, millest üle 55 aasta olen veetnud 1965. aastal sõlmitud abielusadamas. Aga ikkagi olen sunnitud oma kutsetööd edasi tegema, sest 62-aastane tööstaaž ei võimalda paraku ei majapidamist ega tagasihoidlikke hobisi ülal pidada.
Samas tunnen ennast vabana, sest kellegi teise leiba ma ei söö ja nende laulu ka ei laula. Südametunnistus on puhas, ei ole võlgu kellegi ees. Europlakatitega vehkimine, reisid soojadele ja eksootilistele maadele või uhkete uute supermoodsate autode omamine pole minu rida.
Kuigi vanatehnikast ja eriti vanaautodest pean väga lugu. Mu nelja täiesti sõidukorras sõiduauto koguvanus kokku on 95 aastat ning nende putitamine nõuab omajagu aega ja raha.
Et liikumine on tervise alus ja Viimsis jääb “pisut kitsaks”, siis kõik puhkepäevad veedan talutöid tehes oma 32 km kaugusel Tallinnast asuvas talus. Maakodu mets ja sealne puutumatu loodus pakuvad kõige paremat puhkust just füüsilist tööd tehes.
Pere kaks tütart elavad juba omale valitud elupaikades. Abikaasaga üksteise ülesleidmine majast osutub teinekord problemaatiliseks. Paljude möödakäivate laste ja ka pere lemmiku jooksutamine jääb üha rohkem abikaasa ja linnas elava tütre hoolde. Krundil oleva rohumaa pügamisega me eriti vaeva ei näe. Naudime hoopsiki kasvava looduse pidevalt muutuvaid värve.
Viimsis on toredaid paiku küllaga mida külastada. Paraku käib see kõik “teenuse pakkumise” egiidi all, mis jätab asjale külge mõru maigu. Küsimus pole niivõrd rahas, kuivõrd asja juurde poogitud võõrkehas.
Liikudes jalgsi ringi Haabneeme alevikus, mida teen suhteliselt harva, on päris huvitav vaadata kõikvõimalikke ehitustehnilisi lahendusi ning seostada neid visuaalse efekti ja otstarbekusega.
Mõtteainet jätkub, kuigi puudub igasugune võimalus kaasarääkimiseks. Kurb on Viimsis see, et leebe ja puuetega seadusandlus lubab kelmidel siin süüdimatult tegutseda, mis on üks kogukonna lõhkumise trumpidest. Kuna seadusandlus lubab valla juhtimiseks importida täiesti küündimatu tehnilise taustaga poliitpersoone, on vähe lootust, et Viimsi kogukonnad saavad end ühtse mõistva perena tunda. Hoian asjade kulgemisel silma peal.
Omajagu aega kulub värske tehnilise kirjandusega tutvumiseks ja analüüsimiseks. Pean lugu ka klassikalisest muusikast. Samas pole olnud mahti oma kunagist lindiarhiivi korrastada, mida on üle 200 tunni kogutud.
Igatahes – Haabneemes elada ja töiselt puhata igav pole!
***
Hea viimsilane! Saada oma puhkuseplaane või puhkust kajastavad lood sõnas, pildis või videos aadressile toimetus@viimsiuudised.ee. Avaldame need rõõmuga!
Viimsi Uudised
Jaga: