Kui ümarmudil oleks valitud aasta kalaks, kutsunuks ta paaris aasta linnu „laureaadi“ kormoraniga esile üsna vastakaid tundeid. Pelutada võib ootamatu kohtumine konkursi võitja angerjagagi, ehkki tõenäosus selliseks kokkupuuteks on ka rannakaluritel jäämas aina väiksemaks.
Kormoranil pole eriti vahet, kes talle noka vahele jääb. Võrtsjärvel tehtud toitumisuuringutel on leidnud kinnitust, et kormoran suudab neelata kuni poole meetri pikkuse kala. Angerjas kui voolujoonelisim läheb kurgust alla kõige libedamalt. Kindel on ka see, et kalavarude manustamisel ei paku ükski teine Eesti vetes toituv lind kormoranile konkurentsi. Esiteks on kormoranid arvukuselt (ca 40 000 haudepaari) Eestis esirinnas kui mitte kõige tipus ja püüavad kala kaluritega võrreldavas koguses.
Kormoran taaspesitseb Eesti vetes 1983. aastast. Seega otseselt võõrliigiks teda pidada ei saa, küll aga paistab Eesti teiste Läänemere äärsete riikidega võrreldes silma karbase kiire juurdekasvuga, eriti viimasel kümnel aastal. Toidurohkuse piir pole veel kätte jõudnud ja kormoranide edasist juurdekasvu saab pidurdada vaid drastiliste meetmetega. Palju on räägitud munade õlitamisest, aga selles peab olema järjekindel. Ühekordne aktsioon tulemust ei anna, sest pikaealise linnu puhul (15–20 aastat) hakkaks see tegevus loomuliku suremuse kaudu mõju avaldama kõige vähem viie aasta pärast. Kuna kormoranid moodustavad sisuliselt ühtse üleeuroopalise umbes 1,5 miljoni isendiga asurkonna, siis suure tõenäosusega asustatakse tühjaks jäävad alad mujalt tulijatega. Järjest uute elupaikade hõivamine mõjutab ka teisi linnuliike. Väikesaarte haudelinnustiku liigiline mitmekesisus Eestis ongi juba vähenenud.
Kormoranil on küll looduslikke vaenlasi nagu rebased, nugised, saarmad ja merikotkad, aga palju nemadki seda liiki kontrolli all hoida suudavad. Kõige loomulikum arvukuse vähendamise meetod on muidugi jaht. Praegu on see lubatud vaid sügisel pärast pesitsemist, aga tõhusam oleks arvukust piirata hoopis kevadel. Euroopas kütitakse praegu umbes 120 000 lindu aastas, mis teeb ligi 10% koguarvust ja 25% ühel aastal koorunud poegadest.
Kes keda sööb?
Kui juba jahtida, siis lugupidavam oleks saakloom ka ära tarbida, mitte tappa pelgalt kvoodi täissaamiseks või lõbu pärast. Mõned peenemad restoranid pakkuvat koguni nelja või viit erineval moel valmistatud karbaserooga. Tunnistan, et ise pole proovinud ega sarnast tõmmetki tundnud. Ümarmudil on küll nii praetuna kui suitsetatuna suhu jõudnud, aga järeldus on selline, et jääksin ikka harjunud maitsete juurde kuni veel võimalik. Tõsi on, et nälga tundma me siinmail veel ei pea ning mõne majanduslikku kahju tekitava ja ka välimuselt ebameeldiva liigi ärasöömiseks survet pole.
Mõned peenemad restoranid pakkuvat koguni nelja või viit erineval moel valmistatud karbaserooga.
Inimene on läbi aegade püüdnud looduses elutsevatest liikidest kasu lõigata. Kõiki kodustada-kultuuristada pole olnud mõttekas, aga tarbimisviise on erinevaid. Ornitoloog Marko Mägi tõi ühes raadiosaates välja huvitava fakti, et Peruu impeeriumis on kormoranide sõnniku pärast lausa sõda peetud. Kuna tegemist on väga lämmastikurikka väljaheitega, siis sobiks see teoreetiliselt ka lõhkeaine valmistamiseks. Tänapäeval ei tasu nende saamine kormoranide abil kindlasti ära. Lämmastikku toodetakse õhust ja kanasitta võib kotikestega poest osta.
Kui aga midagi ette ei võta, kasvavad kormoranid mitmes mõttes üle pea. Taani tehnikaülikooli vanemteadur Niels Thorvald Jepsen tõi kalanduse teabekeskuse poolt 2024. aasta novembris korraldatud seminaril näiteks, et kui sealne asurkond jõudis 1990ndate alguses 40 000 paarini (ehk Eesti praeguse arvukuseni), hakkas nappima ka toitu. Kormoranid olid suutelised nahka pistma ligi poole noorlõhedest ja hinnanguliselt 24 miljonit turska aastas. Hävitavalt mõjus see Taani rannakalandusele – mõnes piirkonnas vähenes kutseline kalapüük umbes 80%. Kalandussektor pole Taanis taastunud siiamaani.
MTÜ Eesti Vee-elustiku seltsi liikmed on 6. märtsi Maalehes hoiatanud, et käed rüpes istumine võib lähima viie aasta jooksul hävitada ka Eesti kalavaru. Kui nii peaks juhtuma, on keskkonnaametnikel kindlasti varuks mõned uued piirangud kaluritele, aga kormoranid võtavad ikka oma. Niikaua kui midagi võtta on. Eesti mereinstituudi kaasprofessor Lauri Saks ennustab, et ühe meetmena hakatakse piirama tindipüüki Pärnu kandis, aga just seal asuvad Eesti suurimad kormoranikolooniad.
Andres Jaanus on merebioloog.
Tunnusfoto: kormoranikoloonia Tammneeme lahe piiril Loo saarel (autori foto).
Loe samal teemal:
„ANDRES JAANUS: oli kord Kajakasaar…“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: