Aprilli keskel Tallinna botaanikaaias toimunud kuusele pühendatud konverentsil tõi koguni kaks ettekandjat näiteks Tädu kuuse kui harulduse, ehkki puud ennast ei ole elavate kirjas juba enam kui kümnendi.
Vanemad põlvkonnad on seda puud nimetanud lihtsalt kivil kasvavaks kuuseks ja mingiks kogunemis- või koguni kultuskohaks pole tema eluaset kõrge kivi otsas peetud. Ei viinud sinna ka ühtegi sügavalt sissetallatud rada. Ka ise mäletan puud lapsest saati ja ikka enam-vähem ühesuurusena.
Nimetus Tädu kuusk poogiti puule külge alles siis, kui selle lähedalt sai alguse samanimeline RMK loodusõpperada. Praeguseks kannab Tädu nime ka lähedalasuv terviserada, ehkki algselt tähistas see üheselt Randvere ja Tammneeme piiril paiknevat metsavahikohta.
Praeguseks on tegu küllap Viimsi poolsaare enim külastatava metsaalaga, millele on Viimsi-Randvere teelt lihtne ligi pääseda. Kuna selliseid Tallinna kesklinnast paarikümne minuti autosõidu kaugusel asuvaid puhkekohti pole just palju, on valgel ajal raja parklates iga kell vähemalt paar autot, nädalavahetustel aga jääb seal vabu platse sageli puudugi.
Üheks regulaarsemaks külastajaterühmaks on Tallinna ja lähiümbruse koolid, kellel metsa õpperajaga tutvumine on nii öelda tunniplaani sisse kirjutatud. Looduse tundmist ja tundjaid jääb linnastuvas keskkonnas paraku järjest vähemaks. Nii on sellisel viisil loodushariduse andmine kindlasti vajalik ja peaks aitama lastel targematelt-kogenenumatelt õpitut edaspidi omal käel märkama ja ära tundma.
Kui aga lisada lastele kõik teised puhkajad ja loodusenautijad, võib külastuskoormus hakata ühel hetkel kahjustama sedasama keskkonda, mis linnast eemale tõmbab. Kindlasti pole Viimsis olukord ligilähedanegi välisreisidelt nähtule, kus mõne vaatamisväärsusega tutvumiseks peab seisma esmalt järjekorras ja kitsamate kohtade peal lausa trügima. Suuri rahvahulki peavad taluma aga ka mitmed Eestiski tuntud matka- ja väljasõidukohad nagu näiteks Jägala juga, Järvi järved või Viru raba. Viimases on õrn rabamaastik kaitstud turvalise laudteega ja ega sealt naljalt kõrvale ei astutagi. Kui aga liikuda tuleb pinnasel, tallatakse madalamatele ja pehmematele kohtadele peagi sisse porised rajad. Kuusikud, mis ka Tädu raja ääres valdavad, on sellisele tallamisele eriti tundlikud. Vigastada saavad pindmised juured ja see koos puude ümber kinnitrambitud pinnasega takistab puude kasvu ning annab võimaluse haigustel ja kahjuritel hõlpsamalt levida.
Pealkirjas toodud väide võib olla küll ülekohtune, kuid praegugi ei rohtu rada kivil kasvanud kuuse tüüka ümber.
Vahepeal piirati puu küll aiaga nagu näha nooremate kivil kasvavate vellede juures, aga see abinõu võis hiljaks jääda. Kuna kuusk elas umbes 130 aasta vanuseks ja veel sellistes äärmuslikes tingimustes, ei saa välistada ka loomulikku surma.
Ehkki harilikud kuused võivad soodsates tingimustes elada ka veerandtuhande aasta vanuseks, on Viimsi vanimate puude iga tublisti alla 200 aasta.
Uuema põlvkonna kivil kasvavad kuused asuvad kuulsale eelkäijale suhteliselt lähedal. Loodetavasti on neilegi määratud pikk iga, aga selleks tuleks jälgida puude kasvamist pigem distantsilt, kus juurtele liiga ei tehtaks. Ettevaatlikult võiks parandada ka noorte puude kasvuks vajalikke valgustingimusi, mis aitaks ühtlasi kiviasukaid paremini eksponeerida. Siis on lootust, et saame Viimsi haruldusi ise vaatamas käia ja külalistele näidata ka saja aasta pärast.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi)
Tunnusfoto: Mälestus kivil kasvanud kuusest Randveres (autori fotod).
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: