ANDRES JAANUS: üldplaneering – isekad soovid ja soovimatus näha suurt pilti

Juba keema aetud paja kaas löödi pealt ära veel enne, kui üldplaneeringu uuendatud eskiisi avalik arutelu alata saigi. Edasine ligi viietunnine mammutkoosolek kulges sujuvamalt ja end presiidiumisse sättinud vallavalitsuse töötajad ega planeeringu koostajad seekord tõesti ei domineerinud.

Läbivaks teemaks kujunes taas avaliku ja erahuvi põrkumine. Pole siis imestada, et kohaletulnute seas olid selges ülekaalus negatiivse tagasiside saanud maaomanikud või nende esindajad, kelle arvates uus üldplaneering (ÜP) liigselt eraomanike huve riivab. Kahjuks kannab menetletav ÜP endaga kaasas praegu kehtiva planeeringu taaka ja vahepealne lõtv kinnipidamine reeglitest jätab kaugeleulatuva jälje. Kui praegust ÜP-d hakati üsna varsti peale kehtestamist just erahuvides massiliselt muutma, siis on mõistetav, miks need, kes siiani polnud veel jõudnud enda ärihuvisid realiseerida, kasutamata võimaluse uude alusdokumenti sisse raiuda soovivad. Kui aga küsimusele, miks peaks järjekordse põllumaatüki asemele kerkima elamud, tuleb vastuseks, sest mina tahan nii, on tegu lootusetu juhtumiga. Selliseid inimesi ei veena ühegi argumendiga.

„Tema üleskutse hääletada tulevastel valimistel selle nimel enda parteikaaslaste vastu võib aga liigitada „muheda“ poliithuumori alla.“

Üks kauaaegne reformierakondlasest võimupoliitik, kelle dirigeerimisel sündinud otsuste tagajärgedega ehk Viimsi ülerahvastatusest tingitud probleemidega (veedefitsiit, pudelikaelad tipptunni liikluses, rohekoridoride sulgumine) silmitsi seisame, avaldas koguni lootust, et uus volikogu koosseis praegu koostatava ÜP tühistab. Tema üleskutse hääletada tulevastel valimistel selle nimel enda parteikaaslaste vastu võib aga liigitada „muheda“ poliithuumori alla. Loodame, et tegu on siiski sõnapidaja mehega. Üldplaneering peab aga hindama nii avalikke kui erahuve ning tagama nende tasakaalustamise. See põhimõte peaks kehtima sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on. Ja kui reeglid on paika pandud, siis on need järgimiseks kõigile, mitte ainult elanikele ja ettevõtjatele, vaid ka vallavalitsusele ja volikogule.

Fookuses rohealad ja rohekoridorid

Naastes arutelu juurde, suunati fookus mitmel korral rohealadele, millist uue ÜP järgset juhtotstarvet paljud maaomanikud enda kinnistutel näha ei soovi. Kõlas koguni seisukoht, et rohealad on eramaadele määratud nende hilisemaks sundvõõrandamiseks. Kohalolnuna saan kinnitada, et kui sellist võimalust mainitigi, siis pigem seoses rohekoridoridega ja sedagi juhul, kui need mingis piirkonnas füüsiliste takistuste tõttu enam üldse toimida ei saa. Rohekoridoride tähtsust pole tarvis naeruvääristada. Neid hoitakse-luuakse ennekõike muu elustiku tarvis, aga kasu saab läbipääsudest ja ühendustest ka vallaelanik.

Linnastuvas keskkonnas on iga looduslik maalapike tervise ja tasakaalustatud eluviisi pandiks. Seega on oluline, et rohealade võrgustik oleks sidus mitte ainult metsas, mida viimsilased armastavad, vaid ka alevike ja külade siseselt. Saan aru, et kardetakse privaatse ruumi muutumist avalikuks, ent see pole planeeringu mõte. Pigem peaksid rohealad eramaadel toimima puhvertsoonidena (ka näiteks tootmis- ja elamualade vahel) ning säilitama oma loodusliku ilme, kus vähegi võimalik. Liiga palju näeme ka Viimsis looduse ümberkujundamist, kui olemasolevast haljastusest jääb järele üheülbaline jalgpalliväljaku sarnane maastik, kus pole enam kohta lohkudel-muhkudel, rääkimata kividest ja põlispuudest. Eriti suur tuhin luua „korda“ on rannaäärsete uhkete eramute läheduses.

Ligipääse randa ja kallasrajale on vaja

Omaette teema on ligipääs mereranda ja kallasrajale. Siingi ei pea süüdistama planeeringu koostajaid, vaid vaatama ajalukku, täpsemalt selle sajandi algusaastatesse. Mõistliku vahemaa tagant ligipääsude puudumine on varasema planeerimispraktika pärand, kui arendajate maksimaalse kasumi tagamisel selline tühiasi nagu avalik huvi tähelepanuta jäeti. Nii ongi paljud sajakonna meetri kaugusel merest elavad viimsilased sunnitud sinna jõudmiseks ette võtma pea kilomeetrise teekonna. Samas on vallal seadusest tulenev ülesanne taolised ligipääsud luua ja kellegi jaoks kujuneks see paratamatult privaatsuse riiveks. Õnneks või kahjuks pole Viimsis palju supelranna mõõtu välja andvaid mereribasid, seega ei tasu karta ka massilist tungi vee äärde. Teiselt poolt ei peaks selliste ligipääsudele juurde ka suunama – kes teab, see teab.

Ettevaatlikuks peaks tegema hoopis see, kui üldplaneeringut võib mitmeti tõlgendada ja mõisted pole selged. Ma pole ainus, keda häirib näiteks maakasutuse kõrvalotstarve, mis peaks justkui juhtotstarvet toetama, kuid mille piiritluse täpsuse määrab kohalik omavalitsus ja asjakohane võib olla rakendada ka piirist „üle ulatuvaid“ põhimõtteid (ÜP eskiisi seletuskiri, lk. 26). Selline sõnastus annab ka tulevikus üsna vabad käed, kui on vaja kasvõi kogukonna tahte vastaselt mõne vallavõimuga semutseva tüübi huvides üldplaneeringut muutma hakata. Sai ju ka näiteks jalgpallihalli kui iseenesest vajaliku rajatise planeerimine alguse valskusest, kui vallavalitsuse korraldusega määrati kehtiva ÜP kohasele kergetööstuse maale funktsioon (ühiskondlike ehitiste maa), mis sellele alale oli ette nähtud palju väiksemas mahus. Kohtuvaidlus peab välja selgitama, kas vallavalitsus sellise, kellegi valimislubadusest johtuva otsuse tegemisel oma volitusi ei ületanud. Sarnane meelevaldne juhtotstarbe muutmine vaatab vastu ka lausa vallamaja vastast, kus rohealale soovitakse vallavõimu heakskiidul suruda ärihoonet.

Elevandist suurt ei räägitud

Elevandist toas aga koosolekul pigem vaikiti. Inimlikult võib kaasa tunda maaomanikele, kelle ehitussoovi oma pere tarbeks tõrjutakse põhjendusel, et rohealade arvelt uusi elamualasid moodustama ei hakata. See võiks tõesti igal üksikul juhul olla kaalumiskoht, kui samal ajal ei planeeritaks uue ÜPga suurusjärgus 3500 elaniku juurdevoolu Viimsisse, peamiselt Miiduranna sadama, Milstrandi ja kalatööstuse alale. Oleks ju tore, kui kohalik kogukond ja arendajad omavahel mingile kokkuleppele jõuavad, aga vallavalitsus peaks udujutu juurdekasvu vajadusest seoses teenuste tarbijate kriitilise hulgaga küll ära lõpetama. Pigem on uus ÜP praegusel kujul määratud täitma üksikute ärimeeste unistusi. Pealegi on juba kehtestatud detailplaneeringute potentsiaali ja koos valda „sissekirjutusest“ hoiduvate uusviimsilastega nii valla enda arengukavas kui valdava osa Viimsi kogukonna poolt talutavaks peetav 30 000 elaniku piir juba realiseerumas.

„Oleks ju tore, kui kohalik kogukond ja arendajad omavahel mingile kokkuleppele jõuavad, aga vallavalitsus peaks udujutu juurdekasvu vajadusest seoses teenuste tarbijate kriitilise hulgaga küll ära lõpetama.“

Lisaks sellele, et nii suur elanike arvu kasv seab ohtu Viimsi kandevõime eelkõige veeressursi koha pealt, on selline rahvastiku koondamine riigi ühte piirkonda ka selge julgeolekuoht. Viimsi pole ju ainus omavalitsus, kes loodab aina maksumaksjaid juurde meelitada. Sama teevad ka suuremad linnad (Tallinn, Tartu, Pärnu) ja kõiki neid ümbritsevad omavalitsused. Kust need elanikud lõpuks tulema peaksid? Statistikaameti rahvastikuprognoosi erinevate stsenaariumide kohaselt elab Eestis aastal 2035 praegusega võrreldes 10 000 – 60 000 inimest vähem. Kahanemine on seejuures kõige väiksem tugeva positiivse rändesaldo ehk massimmigratsiooni tingimustes. Kellele ja millist Viimsit me siis tegelikult planeerime?

Andres Jaanus on Tammneeme külaseltsi juhatuse ning valimisliidu Kogukondade Viimsi liige.