ANTS ERM: teravaid elamusi Ukraina abireisidelt

Kui me 2015. aasta kevadel pakkusime oma abi tollal juba tegutsenud MTÜ-le Vaba Ukraina, saime vastuseks, et neil pole turiste vaja.

Eks siis asutasimegi oma ühingu MTÜ Toeta Ukrainat ja asusime tegutsema. Turismist oli (ja on) asi kaugel. Esialgu käisime oma autodega ja laenatud järelkärudega, viisime Kaitseliidu poolt maha kantud, samuti kaitseliitlaste annetatud varustust, aga ka meile annetatud humanitaarabi sisepõgenikele. Piir, eriti Ukraina piir oli probleem omaette. Pikki järjekordi ei olnud, aga toll! Kujutage ette, kui teil on Mercedes Vito koos järelkäruga maast laeni annetatud riideid, jalanõusid, lauanõusid jm. pudi-padi täis ja siis hakatakse teilt nõudma selle kõige kohta põhjalikku tollideklaratsiooni! No, kuidagi saime nende koormatega üle, isegi kohaliku tolliülemaga saime head suhted sisse – ta nimetas rahvavaenlasteks neid, kes humanitaarabi toojaid mõnitavad -, aga vastikut sekeldamist oli palju.

Sõja uus faas tõi muutused

2022. aasta suveks oli asi juba teatud määral korraldatud – täisdeklaratsiooni asemel tuli piiril täita lihtsustatud humanitaarabi deklaratsioon – ainult autodega oli probleem (ja on tegelikult tänaseni) – kui sõjaväeosalt kinnituskirja tollile ettenäitamiseks ei olnud ja auto jäi Ukrainasse, siis oli ainus võimalus see auto aasta jooksul tagasi Euroopa Liitu tuua, ligi 4000 eurot tollimaksu maksta või loobuda edaspidistest Ukraina reisidest.

Oli võimalus ka tagantjärgi annetamine seadustada, aga see eeldas Ukraina kohtu otsust. Minu teadmist mööda kolmas variant ei ole kellelgi õnnestunud ja mitmed laasvõitlejad on tänaseni Eestis „lõksus“. Täna peavad internetis deklaratsiooni täitma Ukraina sõjaväeosad või MTÜ-d, kelle tegevusena on märgitud Ukraina Kaitseväe toetamine või humanitaarabi osutamine sõja läbi kannatanutele –vähema ja bürokraatiat ei tulnudki kardetud koguses juurde. Ukraina võime tuleb mõista – eks nende humanitaarabina toodud autodega hakati ka äri tegema.

Stressi tekkis pidevalt

Aga nüüd teravatest elamustest ka. Piiriseiklustest ei hakka rääkime – need on pidev stressiallikas, ilma teravusteta, ja kui võrrelda rekkajuhtide vaevaga, siis tühiasi. Üks naljakas vahejuhtum siiski piirilt ka, aastast 2015. Talve algus, naelrehvid autol all – olid Poolas tegelikult hädavajalikud. Tagasiteel juba peaaegu Poolas, kui saadeti tagasi – naelrehvidega Poolasse ei saa. Mis meil üle jäi – otsisime lähima töökoja, saime tungraua ja õnneks ka naelte eemaldamise kahvli (olen siingi sellist otsinud, aga pole leidnud) ja kõigil neljal rattal naelad välja.

Omaette katsumus on muidugi Kiievi liiklus, aga kõigi nende reisidega olen juba ka sellega harjunud – siiski, isegi naviga kipun ma kesklinnast Harkivi peale liikudes, Dnepri silla peale sõitmise asemel kaldapealsele sattuma ja 5 km ringi ja ummikut garanteeritud.

Suure seikluse korraldasime endale 2022. aasta detsembris. Ilm oli juba minekul tuisune, aga Liidia annetatud ja kuudeks siia toppama jäänud Nissan Primera tahtis ära viimist – no piinlik oli juba. Mõtlesin, et ega seal lõunas see ilm nii hull ka ei ole. Aga oli, ja kuidas veel! Paariliseks oli mul vana kooli mees Arvo, kes tänaseni ei tunnista nutitelefoni. Rentisime Põhja-Tallinna üksuselt Opel Vivaro saateautoks, rehvide ja kalavõrkudega (lig 20m) raskelt koormatud järelkäru sappa ja asusime teele, esimeseks eesmärgiks väike taluhotell Suwalki lähistel Poolas. Aga eks talvine sõit võttis aega, Poolasse jõudsime juba kottpimedas ja Suwalki juures ehitati alles kiirteed – eksisime ära vaatamata navile. Ilmselt ei olnud Google viimaseid muudatusi sisse viinud. Lõpuks, sõitsime läbi kogu linna, siis juhatas navi meid linnast välja kiilasjääga põlluteedele, naelu meil seekord kahjuks polnud, labidas õnneks oli. Kella kaheks öösel jõudsime öömajale.

Veel teinegi kord eksisime ära – Elk’i juures valisime kusagil vale ümbersõidu ja sattusime metsa, kust ka navi meid enam välja juhatada ei suutnud. Aga Lublinis läksime kuidagi lahku. Arvo siis lõpuks helistas pitsabaarist ja andis aadressi, mina hakkasin sinna kohale navigeerima. Sõitsin eeslinnas veidi allamäge ja siis üsna järsk tõus ees. No ei läinud see Vivaro sealt tõusust üles ja alla tagurdades lükkas käru risti teele ka veel. Päris õnnetu tunne oli – aga mõtlesin, et elu ju ohus ei ole, pommid ei kuku, küll kuidagi ikka saab. Saingi, üks Poola kutt oma maasturiga aitas hädast välja, tõmbas käru tuldud teed tagasi mäe otsa. Ei jõudnud me ka sellel õhtul veel piirile – järgmine hommik liikusime edasi ja…ilm oli läinud päris hulluks. Enne piiri kilomeetrine autode järjekord, tee ääres hanged, mööda sai järjekorrast vaid vastassuuna vööndis sõites. Arvo läks siis Nissaniga ees kuni laiema kohani, kus vastassuunast tulevad autod mööduda said, ja peatas seal liiklus. Seejärel läbisin ma käruga järjekordse lõigu. Piirini jõudsime. Ukrainasse jõudsime. Aga ilm läks üha hullemaks, lumesadu oli selline, et sahad suutsid vaevu tänavaid lahti hoida. Ei olnud meil mahti Ukrainas hingegi tõmmata – koormad kiirel maha ja tagasi piirile. Ja peale piiri olid teeolud sellised, et kogu liiklus seisis täielikult üle kahe tunni, kuni päästjatel õnnestus hange jäänud autod liikuma aidata.

Sellel lool on moraal. Kui ikka hoiatatakse halva ilma eest, ära liiklusesse trügi. Et tormiga merele ei tasu minna olin juba 30 aastat varem selgeks saanud, aga tuisuga maanteele – nüüd on selge!

Abireiside geograafia on päris lai – oleme toimetanud abi Volodõmõrisse, Novoovolõnskisse, Zhitomõri, Kiievisse, Poltavasse, Harkivisse, Kupyanskisee, Dniprosse, Pyatykhatkysse (Dnipropetrovski oblastis), Zaporižžjasse, Lvivi, Starõi Sambiri, …

Kas hirmu olen tundnud?

Ausalt öeldes ei ole – olen teadvustanud, et tõenäosus raketiga pihta saada on üsna väike, kui just ei ole tegemist suunatud rünnakuga nagu mu hea sõbra Lennartiga Harkivis juhtus – auto lasti ribadeks, õnneks ise jäi ta mõned minutid hiljaks. Jumal hoidis! Ehmatanud olen küll, Kiievis hotellis. Õhuhäire keset ööd. Läksin rõdule filmima – no põnevamaid kaadreid on ju ka vaja – jäädvustan taevas toimuvat läbi kaamera ja järsku tuleb tulekera otse kaamerasse. Seekord ikka ehmatasin küll ja hüppasin instinktiivselt tuppa ära. Tegelikult ju ei tulnud see droon hotelli pihta, lihtsalt kaameras tundus nii.

Harkivis jäime ühe kohtumisega hilja peale ja õhuhäire kätte. Olime siis ühes tankla parklas ja järsku sellised paugud, et maa vappub. See laine vaibus, tellisime hot-dogid ja hakkas jälle pihta. Müügitüdrukul tanklas pisarad silmas, Tom rahustab teda „ Ära karda, meie oleme siin ja meiega ei juhtu midagi“. Ei juhtunudki. Aga seekord oli tõepoolest droonide vilin pea kohal kuulda ja nagu järgmisel päeva selgus plahvatasid need vaid mõnesaja meetri kaugusel meist. Aga ega meil kuhugi pageda ka poleks olnud- hotell koos varjendiga oli kurat teab kus ja navi õhuhäire ajal ei tööta – see oli juba mitmeid kordi kogetud fakt.

Inimene harjub kõigega

Me pole ainsad, kes õhuhäire ajal paanikasse ei sattu – tundub, et enamik ukrainlasi on samal lainel. Ja kuidas nad muidu saaksidki – istuksid iga öö varjendis ja mitte ainult öö. Võiks ju öelda, et rinde ääres ollakse ettevaatlikumad aga nii kaarti vaadates kui uudiseid lugedes – Harkiv ongi ju rindelinn. Ja siiski, elu ja melu toimub päeval täiesti tavaliselt, öösel on „vaikus“,…mida häirivad vaid sireenid, droonid ja raketid.

Rindelinnas Kupyanskis käisime. Rajooni sildi juures tegime peatuse, kerge mürin, vaatasime taevasse – droon tiirutab. Õnneks oli seekord Ukraina oma – igatahes saime kaotusteta minema. Kupyanskisse oli lahingumüra kuulda – mäe otsast orgu, Oskili jõe (alla 10 km) poole vaadates oli näha mürsuplahvatuste suitsu. Linn ise nägi välja täieliku kummituslinnana – võib olla puruks pommitatud majad ei mõjunudki nii masendavalt – olime seda kõike juba näinud nii Butshas kui Harkivis – , aga kõik mjad olid tühjad, inimesi oli ainult ajutisel turul (põhiturg oli juba varem raketitabamuse saanud, hulga ohvritega). Paar kuud hiljem lasti ka see ajutine turg puruks.

See sõda ei tohi lõppeda Venemaa võiduga

Ärge nüüd järeldage, et me käime Ukrainas teravaid elamusi otsimas – palju parema meelega tutvuks selle mitmekesise maaga turistina. Ka meie loodame , et see sõda võimalikult kiiresti lõpeks. Selle nimel tegutsemegi – oleme Ukrainasse viinud üle 200 sõiduki ja üle 100 tonni muud varustust.

See sõda ei tohi lõppeda Venemaa võiduga, siis on keegi järgmine, kõige suurema tõenäosusega meie siin. Me ei korralda neid abireise ainult Ukraina pärast, me teeme seda ka Eesti pärast – seni, kuni Venemaa käed on seotud Ukrainaga, ei ole tal võimekust teist ega kolmandat rinnet avada.

Ukraina riigi pärast ma täna enam väga ei muretsegi – inimeste pärast küll. Riik ei kao kuhugi, ainult karastub ja muutub tugevamaks, puhtamaks…korruptsioonist mõtlen. Ukrainlased oma riiki käest ei anna – tänu Putinile, tänu sellele, mida Vene okupandid seal korda on saatnud.

Kui võrrelda elu siin ja Ukrainas, siis me ei peaks nii palju virisema igasuguste valdkondade alarahastamise ja asfaldiaukude pärast. Loomulikult tahame kõik elada paremini, kes ei tahaks. Aga meil ei huilga igal öösel sireenid, me ei pea otsima, kus on varjendid, polegi neid olemas tegelikult. Pigem tuleks vähem investeerida igasugusesse tingel-tangel-tungelisse ja mõelda rohkem sellele, kuidas end kaitsta.