Ants Erm: vajame koroonakriisis rohkem solidaarsust

Alustan sellest, millest eriti rääkida ei taheta – surmast.

Koroonaohvrite arv kogu maailmas ületab kohe-kohe 5 miljoni piiri. Euroopas on koroona nõudnud 1,29 miljonit inimelu, Eestis  on koroona tõttu lahkunud 1491 inimest. Olen nende arvude peale saanud ikka ja jälle vastuseid, et nad oleksid surnud ju niikuinii. Jah, kõik me sureme kord niikuinii, aga kas me peame ikka surema enne oma aega ja piinarikkalt lämbudes? Kas me ei peaks rohkem pingutama, et neid enneaegseid lahkumisi oleks võimalikult vähe?

Koroonasurmade kurba edetabelit Euroopas juhivad Rumeenia ja Bulgaaria, järgnevad enam-vähem võrdsel tasemel Leedu, Läti ja Serbia, seejärel Horvaatia ja Eesti (5 – 6 lahkunut päevas).

Koroonasurmade ja vaktsineerimise vahel on arvestatav negatiivne korrelatsioon (R= -0,8). See tähendab, et mida suurem osa ühiskonnast on vaktsineeritud, seda vähem nakatanutest sureb.

Kui nakatumiste arvult on Eesti naabrite Läti ja  Leeduga peaaegu ühel nivool, siis koroonasurmasid on meil üle kahe korra vähem (joonis 1).

Tänud Eesti meedikutele! Loodetavasti ei lase me olukorral nii hulluks minna, et nad enam lihtsalt ei suuda ja ei saa – selline oht on paraku õhus.

Eestist

 Peale suvist vaikust asus viirus augustis taas rünnakule. Tegelikult oli see ootuspärane, sest ükski kaevikusõda ei saa kesta pikalt, kui üks pool relvad maha paneb. Juuli lõpu pilt oli ehmatav, nakkuse levik kasvas eksponentsiaalselt ennustades juba  kooli alguseks 1000 nakatumist päevas. Õnneks nii hulluks asi ei läinud, tegelik nakatumisnäitaja kasvas lineaarselt ja jõudis 23. augustiks „vaid“ 300-ni. Võrreldes juuni lõpuga oli see ikkagi juba suurusjärk kõrgem.

Seejuures piirkonniti oli olukord üle Eesti väga erinev, suurim nakatumine oli seekord Lõuna-Eestis.

23. augustil kehtestatud valitsus piirangud oli suhteliselt leebed, aga neistki ei pidanud paljud inimesed kinni. Graafikutelt ei ilmne nende piirangute pärssivat mõju nakkuse levikule – endine trend jätkus kuni septembri lõpuni.

Septembri lõpus juhtus midagi ning nakatumine hakkas tõusma hoopis kiiremas tempos. Millega seda seletada? Ilmselt hakkas septembri keskpaigast välja paistma koolide avamine. On kuidas on, aga vanaviisi jätkata ei ole enam võimalik, oleme saavutanud juba absoluutse maksimumi. 18. märtsil 2021, enne kevadiste piirangute toimet, oli päevane nakatumine 1964, üleeile 2025.

Viimsi kohta eraldi ei ole palju lisada – nagu jooniselt 3 näha, oleme üldjoontes Eesti keskmised. Kahjuks lõppeb Tartu Ülikooli poolt valdade ja linnade kohta esitatav andmestik 23. oktoobriga, seega tänast seisu ei tea.

Euroopast

 Mõned riikide nakatumiskõverad on toodud joonisel 4, Läti, Eesti ja Leedu on jätkuvalt kindlad „liidrid“.

Positiivsed näited on Soome, Rootsi ja eriti Portugal. Seda tänu suvelõpu rangetele piirangutele ja massilisele vaktsineerimisele – näiteks 96% Portugali täiskasvanud elanikkonnast on täielikult vaktsineeritud. Enamik riike, kus vaktsineerimine on olnud edukas, on ka nakatumisnäitaja madal (vt. ka joonis 5). Selliste riikide hulka saab lugeda Malta (nakatumisnäitaja 42/vaktsiine 100 inimese kohta 166, Hispaania (57/152), Itaalia (72/145), Rootsi (86/139), Portugal (96/158), Prantsusmaa (98/144), Soome (138/142), Norra (149/145),  Küpros (169/133. Mõned riigid on suutnud suruda nakatumise alla ka madalama vaktsineerimistempoga, eelkõige Poola (149/101) ja Šveits (166/124).

Vaktsineerimisest

 Korrelatsioonikordaja vaktsineerimise ja nakatumise vahel on – 0,6 (joonis 5), mis sotsiaalsete protsesside puhul, nagu kriisi lahendamine seda on, ei ole sugugi madal näitaja.

Graafikult joonistub veel üks huvitav pilt. Enamus riike (22) on paigutunud graafiku vasakusse alumisse nurka, s.t. alale mis vastab kõrgele vaktsineeritusele ja madalale nakatumisele. Julgen väita, et need on riigid, kus suhtumine kaaskodanikesse ja oma riigi valitsusse on solidaarsem. Üllatus oli, et nakatumistabeli liidrid Läti, Eesti, leedu ja Serbia ei paigutu sugugi alasse, kus vaktsineeritus on madal. Vaid pigem solidaarsete riikide kohale, s.t. alasse, mis kirjeldab samutinormaalset vaktsineerimist, aga väga kõrget nakatumist.

Kurb järeldada, aga selline olukord tekib, kui suur hulk inimesi ei hooli ei endast ega kaaskodanikest ning ei kuula teadlaste, arstide ja valitsuse soovitusi ning reegleid. Nimetaksin sellist ühiskonda isikukeskseks, mis tavaolukorras ehk ei olegi halb näitaja. Aga kriisiolukorras vajame rohkem solidaarsust.

Ants Erm on Viimsi volikogu liige (Kogukondade Viimsi).

Viimsi Uudised

Jaga: