Veebruar on eriline kuu, mis erineb teistest kalendrikuudest oma lühiduse poolest. Tavaliselt on kuus 30 või 31 päeva, kuid veebruaril on vaid 28 päeva ning iga nelja aasta tagant, liigaastal, 29 päeva.
See ebatavaline pikkus tuleneb keerukast ajaloolisest arengust, mis on seotud varajaste kalendrisüsteemide ja Rooma keisrite otsustega.
Rooma kalender ja kuu pikkuste alged
Veebruari lühiduse päritolu viib meid tagasi Vana-Rooma aega, kui kehtis algne Rooma kalender. Varasem Rooma kalender, mille väidetavalt kehtestas Rooma esimene kuningas Romulus umbes 753 eKr, koosnes 10 kuust ja aastas oli 304 päeva. Talvekuud jäeti lihtsalt arvestamata, kuna neid peeti põllumajanduslikult ebaoluliseks perioodiks.
Hiljem, Rooma teise kuninga Numa Pompiliuse ajal (umbes 715–673 eKr), lisati kalendrisse kaks talvekuud: jaanuar ja veebruar. Numa soov oli, et aasta sõltuks kuutsüklitest, mille keskmine pikkus on umbes 29,5 päeva, kuid samas järgiks ka 355-päevast tsiviilaastat, mis oli 10 päeva lühem kui troopiline aasta.
Numa kalender jagas kuude päevade arvu nii, et need oleksid paaritud, sest roomlased pidasid paarituid arve õnnelikeks. Enamik kuid sai 29 või 31 päeva, kuid aasta pidi kokku sobituma 355 päevaga. Seetõttu jäeti veebruarile, mis oli aasta viimane kuu, 28 päeva – paarisarv, mida tollal peeti ebasoodsaks. Samuti kasutati veebruari puhastus- ja lepitusriituste kuuna (ladina keeles februare tähendab puhastama), mistõttu peeti sobivaks, et see kuu oleks lühem ja “ohverdatud”.
Juliaani ja Gregoriuse kalendri mõju
46.aastal eKr otsustas Julius Caesar kehtestada Juliaani kalendri, mis põhines pigem päikesetsüklil kui kuutsüklil. Aasta pikkuseks määrati 365,25 päeva, mis tähendas, et iga nelja aasta tagant lisati kalendrisse üks lisapäev, et kompenseerida veerandpäevadest tulenev ajanihe. See lisapäev lisati veebruari, kuna see oli juba lühike kuu.
Hilisemad muudatused toimusid 1582. aastal paavst Gregorius XIII korraldatud reformi käigus, mil loodi Gregoriuse kalender, mida me tänapäeval kasutame. Selle reformiga täpsustati liigaasta reegleid: aasta on liigaasta ainult siis, kui see jagub neljaga, kuid mitte juhul, kui see jagub 100-ga, välja arvatud, kui see jagub ka 400-ga. Siiski jäeti veebruar endiselt aasta lühimaks kuuks.
Kultuurilised ja praktilised põhjused
Lisaks ajaloolistele ja astronoomilistele põhjustele mängisid rolli ka poliitilised otsused. Pärimus räägib, et keiser Augustus võttis oma nime kandvale augustikuule lisapäeva, et see ei oleks Julius Caesari juulikuust lühem. See on pigem legend kui ajalooline fakt, kuid see näitab, kuidas kalendrikorraldusesse on segunenud nii praktilised kui ka prestiižiga seotud kaalutlused.
Kokkuvõttes on veebruari lühidus pika ajaloolise arengu tulemus, mille juured ulatuvad Vana-Rooma aega. Kuigi tänapäeval tundub 28-päevane kuu anomaaliana, peegeldab see kalendrite arengut ja inimkonna püüdlust sünkroniseerida oma aega looduse tsüklitega.
Veebruar jääb ainulaadseks kuuks, mis märgib talve lõppu ja kevade ootust, olgu see siis 28 või 29 päeva pikk.
Tunnuspilt: Krillimäe maastikukaitseala 3. veebruaril 2024.
Samal teemal:
“LUGU: Alender/Randpere/Luik “Väljas on veebruar täna””
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: