Võidupüha, mida Eestis tähistatakse igal aastal 23. juunil, on oluline rahvuspüha, mille tähendus ulatub sügavale rahvusliku identiteedi ja vabadusvõitluse ajalukku.
See päev on pühendatud Vabadussõjas saavutatud võidule ning on ühtlasi austusavaldus Eesti iseseisvuse nimel võidelnutele. Võidupüha tähistamise traditsioonil on ligi sajandipikkune ajalugu, mis on aja jooksul kogenud nii katkestusi kui ka taassündi, peegeldades samas ka Eesti riikluse saatust.
Võidupüha ajalooline taust
Võidupüha juured ulatuvad Eesti Vabadussõjani (1918–1920), mis oli kriitiline etapp noore Eesti Vabariigi sünniloos. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 pidi Eesti kohe võitlema oma vabaduse eest nii Nõukogude Venemaa kui ka Saksamaa Landeswehri vägede vastu. 1919. aasta 23. juunil saavutati oluline võit Võnnu lahingus (praeguse Cēsise lähistel Lätis), kus Eesti rahvavägi koos Läti rahvusvägedega lõi tagasi Landeswehri ja baltisaksa ründed.
See võit oli märgilise tähendusega – mitte üksnes sõjaliselt, vaid ka poliitiliselt ja moraalselt. Võnnu lahingust sai sümboolne pöördepunkt, mis kinnitas rahva usku iseseisvuse võimalikkusesse ja Eesti sõjaväe suutlikkusse kaitsta oma riiki. Juba 1934. aastal kuulutas Konstantin Päts 23. juuni ametlikult riigipühaks – Võidupühaks –, millele järgnes 24. juuni jaanipäevana, seades paika suvise pühadeperioodi traditsiooni.
Traditsioonide kujunemine ja tähistamine enne okupatsioone
Vabariigi ajal kujunes Võidupüha pidulikuks ja rahvuslikult ühendavaks päevaks. Tähistamist alustati piduliku paraadiga, millel osalesid Eesti Kaitseväe üksused, veteranid, noorkotkad, kodutütred ja mitmed isamaalised organisatsioonid. Keskne osa tähistamisest oli presidendi poolt süüdatud võidutule üleandmine, mis saadeti laiali kõigisse maakondadesse, sümboliseerides rahvuslikku ühtsust ja Vabadussõjas saavutatud võitu.
Lisaks ametlikele tseremooniatele olid Võidupüha juurde kuuluvad ka kõned, mälestustalitused langenutele, lipu heiskamised ning kogukondlikud jaanituled. Võidupüha ning sellele järgnev jaanipäev kujunesid üheks kõige armastatumaks perioodiks suvises Eesti elutsüklis, kandes endas nii ajaloolist kui rahvakalendri tähendust.
Katkestus Nõukogude okupatsiooni ajal
Pärast 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni keelustati kõik Eesti rahvuslikud pühad, sealhulgas Võidupüha. Selle asemele kehtestati 9. mai kui Nõukogude Liidu võidupäev Teises maailmasõjas. Eesti rahvale sügavat tähendust kandnud 23. juuni jäi aastakümneteks ametlikust kalendrist välja, kuid püsis paljude südames ja mälestustes.
Võidupüha tähistamine jätkus salaja või emigratsioonis elavate eestlaste seas, eriti Soomes, Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, kus kogukonnad pidasid mälestust sellest päevast elavana. Samuti hoidsid traditsiooni elus Eesti rahvuslikud organisatsioonid ja vastupanuliikumised, pidades Võnnu lahingut rahvusliku kangelaslikkuse sümboliks.
Võidupüha taaselustamine ja kaasaegne tähendus
Eesti iseseisvuse taastamise järel 1991. aastal hakati kiiresti taastama ka rahvuslikke tähtpäevi. Võidupüha kuulutati taas riigipühaks ning 1992. aastast alates on see olnud üks tähtsamaid rahvuslikke sümboleid. Taaselustati ka presidendi poolt süüdatava võidutule traditsioon. Igal aastal süüdatakse tuli tseremoonial ning see antakse maakondade esindajatele üle viimiseks oma kodukohtadesse.
Kaasaegne Võidupüha tähistamine on saanud nii riikliku kui kogukondliku mõõtme. Tallinna või mõnes teises Eesti linnas toimub pidulik paraad, millel osalevad Kaitseliidu, Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti ning liitlasriikide üksused. President peab pidukõne, milles rõhutatakse vabaduse, rahu ja kaitsetahte tähtsust. Võidupüha on jäänud ka Kaitseliidu aastapäevaks, tõstes esile selle organisatsiooni rolli Eesti julgeolekus.
Võidupüha kultuuriline ja ühiskondlik tähendus
Tänapäeva Eestis on Võidupüha rohkem kui vaid ajaloolise võidu mälestamine. See on päev, mil ühiskond vaatab tagasi oma vabadusvõitlusele ja mõtestab laiemalt, mida tähendab olla vaba rahvas vabal maal. Võidupüha aitab tugevdada rahvuslikku identiteeti ning tuletab meelde, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav – selle hoidmine vajab teadlikku pingutust, ühtsust ja koostööd.
Samuti on Võidupüha ja jaanipäeva vaheline aeg saanud sümboolseks sillaehitajaks mineviku ja oleviku vahel. Üha enam kaasatakse tähistamisse noori, kes osalevad noorteorganisatsioonides, kannavad edasi mälestusi ja aitavad hoida elus rahvuslikku pärandit.
Kokkuvõte
Võidupüha on Eesti jaoks palju enamat kui pelgalt mälestus tähtsast lahingust. See on sügavalt juurdunud rahvusliku identiteedi ja vabaduse sümbol. Alates 1919. aasta Võnnu lahingust kuni tänapäevani on 23. juuni olnud päev, mil Eesti rahvas meenutab oma kangelasi, tähistab iseseisvust ja väljendab rahvuslikku uhkust. Kuigi okupatsioon katkestas selle püha tähistamise aastakümneteks, on Võidupüha taas saanud oluliseks osaks Eesti suvest ja rahvuslikust kalendrist, sümboliseerides kestvat püüdlust vabaduse ja väärikuse poole.
Tunnuspilt: Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärk Viimsi Mõisapargis.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: