Külmetava kandidaadi portree saab pressifotograaf kindla peale tehtud veebruarikuises valimistelgis.
Seal nad lõdisevad, sest Hiinast tellitud parteisümboolikaga joped ei anna eriti sooja ning vaid katusega pop-up valimistelgist puhub läbi kõle tuul. Pole just eriline meelakkumine, kuigi mõned pakuvad ka valimisnänniks pisikesi meepurke oma kandidaadinumbriga. Enamasti jagatakse siiski midagi odavamat – buklette, pastakaid, tuletikke, helkureid, komme, kondoome jmt.
Kandidaadi vahetu suhtlus valijaga on kindlasti üks oluline viis häälte kogumiseks, kuid sotsiaalmeedia ajastul juba pisut ülehinnatud tegevus. Olgem ausad, enamik poodi ruttavatest või sealt kandekotiga naasjatest ei soovi, et võõras kandidaat neid tülitaks. Nad tahavad kiiremini jõuda autosse, bussi või trammi, et minna koju või tööle.
Valimistelkides püütakse tavainimesi, aga lisaks neile jõlgub telkide juures teistest sagedamini kaht tüüpi tegelasi. Ühed, kes on tulnud konkreetselt saamale – et mida seekord mulle annate? Mõistlik on selliste eest kommikauss või pastakate karp koheselt eemale nihutada, sest võimalusel krabavad nad niipalju kui pihku mahub.
Teise olulise kontingendi moodustavad poliitiliste konkurentide poolt saadetud „vaatlejad“. Kes siis hiljem kannavad omadele ette, mida nägid ja kuulsid.
Samas on valimistelk kindlasti oluline osa erakonna välikampaaniast. Piisab sellestki, kui jalgsi või liiklusvahenditega möödujad näevad, et see ja teine erakond on väljas ning suhtleb aktiivselt valijatega. Ideaalne valimistelgi koht on kaubanduskeskuse peaukse ning suure magistraali ääres asuva bussipeatuse vahel, Tallinnas näiteks Kristiine keskuse esisel. Loomulikult tuleb igal valimistelgi aktsioonil osalenud kandidaadidil plõksida ohtralt enda ja kamraadide tegemistest fotosid ning neid kõikvõimalikes sotsiaalmeedia kanalites jagada. Mõnikord tulevad valimistelgis toimuvat kajastama ka reporterid erinevatest meediakanalitest – siis tuleb hoolimata näkku puhuvast vingest tuulest tekitatud pisaratest siiski naratada, naeratada, naeratada.
Vähegi intelligentsemalt kandidaadilt nõuab suurt eneseületust, et minna valimistelki ning hakata seal võhivõõraid kõnetama. Aga kui ta sellega kaaslaste toel juba kenasti hakkama saab, kasvatab see enesekindlust. Rääkimata tiimitundest, mis ühte värvi sallide, mütside või jopedega parteikaaslaste sama asja ajades loomuldasa tugevneb.
Kuna telgikampaania kulud on muu meediareklaamiga võrreldes tagasihoidlikud, siis lõppkokkuvõttes on sellel kampaaniavormil siiski rohkem plusse kui miinuseid. Valimistelk on ühtlasi kõige efektiiseim kanal valimisnänni levitamiseks, tekitades enamikus selle saajates alateadlikku tänuvõlga.
Põigates korraks valimisnänni teemale, siis juhtusin hiljuti nägema meie praeguse rahandusministri näoraamatus postitust, kus ta uhkusega presenteeris külapoodi toimetatud kastikest oma partei valimisnänniga. Juurde oli lisatud tekst, et nüüd on demokraatia pidupäev jõunud ka sellesse jumalast suhteliselt unustatud kanti. Ja et astugu läbi kõik, kel eelmistest valimistest enam pastakaid järele jäänud pole.
Antud postitus sai palju negatiivseid kommentaare, aga vahest kõige tabavamalt kommenteeris asja meie kunagine kõige legendaarsem eurosaadik. Kes leidis, et on kurb ja piinlik, et parteilased kohtlevad valijaid peamiselt Pavlovi koertena, kes rõõmustavad mõttetut parteilise logoga eset saades sedavõrd, et annavad selle eest oma hääle nänniandjale.
Meie valimsseaduse isad on milllagi otsustanud, et kohalikud valimised toimuvad oktoobri kolmandal pühapäeval ja Riigikogu valimised märtsi esimesel pühapäeval. Esimesel juhul on valget aega üheksa ja pool tundi ning teisel juhul veidi üle kümne tunni ööpäevas. Nii oktoobri lõpus kui märtsi alguses on Eestis päeval üldjuhul kas paar kraadi sooja või külma ning sageli sajab vihma või lörtsi.
Valimised, nagu juba eelpool osundati, on demokraatia pidupäev.
Praegu just sellisel kõledal ajal peamegi pidu, kus hämarik tuisutaadile ulatab käe.
Usun, et valijatega suhtlemine muutuks märkimisväärselt aktiivsemaks ning ehk tõuseks isegi valimisaktiivsus, kui parlamendivalimised toimuksid maikuu alguses ning kohalikud valimised millalgi septembris. Isegi üllatav, et muidu igasuguseid endale sobilikke valimisreegleid kehtestavad parteid pole veel valimiste ajagraafikut omale mõnusamaks tuuninud.
Tunnusfoto: kollaaž Facebooki postituste kuvatõmmistest.
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 11. veebruaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: