Mis on laktoositalumatus?
Laktoositalumatus on ainevahetuslik häire, mille puhul organism ei suuda ensüümi laktaas vähesuse või puudumise tõttu seedida piimasuhkrut, laktoos jääb seedetraktis lõhustamata ega saa imenduda. Imendumata laktoos satub pärast piima sisaldavate toitude söömist jämesoolde, kus jämesoole mikrofloora abil see lagundatakse.
Nõnda tekkinud gaasid ning happed ärritavad soolestikku, kutsudes esile ebamugavustunde. Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kõhuvalust ja kõhugaasidest, kõhupuhitusest kuni krampide ja kõhulahtisuseni. Laktoositalumatus pole alati täielik – paljudel juhtudel on see nn osaline ja inimene saab siiski süüa vähese piimasuhkru sisaldusega toitu. Õige menüüvaliku aluseks on testimine ning arsti konsultatsioon.
Laktaas inimorganismis
Inimorganismis moodustub ensüümi nimega laktaas, mis laktoosi ehk piimasuhkrut lagundab, terve eluea jooksul. Laktaas ilmub loote soolestikku juba enne sündi ja on kõige suurema aktiivsusega imikueas, kui piim on kasvamiseks kõige olulisem toiduaine. Kui lapse toiduvalikusse ilmuvad ka teised toidud, siis puudub vajadus suure koguse laktaasi järele ja selle aktiivsus hakkab aja jooksul vähenema. Mõnel inimesel väheneb see rohkem või kaob täielikult.
Laktoositalumatuse vormid
Primaarne laktoositalumatus on geneetiline häire, mis avaldub enamasti 5. ja 20. eluaasta vahel, aga on ka erandeid ja talumatus võib avalduda juba väikelapse või hoopis alles soliidses eas. Neil inimestel on laktaasi produktsiooni kodeeriv geen “sisse lülitatud” ainult esimestel eluaastatel, pärast seda väheneb võime omastada piimasuhkrut, sest laktaasi tootmine väheneb. Sümptomite avaldumine sõltub laktaasi säilinud aktiivsusest ja tarbitud laktoosi kogusest. Tavaliselt esineb osaline laktoositalumatus, kuna säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Aga loomulikult ka see on individuaalne ja osadel inimestel kaob laktaasi aktiivsus täielikult. Eestis esineb primaarset laktoositalumatust umbes 20–30% elanikkonnast.
Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest või seedesüsteemi kroonilistest haigustest nagu tsöliaakia, ärritatud soole sündroom, Crohn’i tõbi jne. Sekundaarset ajutist laktaasidefitsiiti võib esineda ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järgselt. Sümptomid kaovad enamasti 2–4 nädala jooksul pärast haigusest paranemist.
Laktoositalumatuse diagnoosimine
Kuna laktoositalumatuse puhul peab vähendama toidus laktoosi sisaldavaid tooteid ja sellist dieeti peab primaarse laktoositalumatuse korral pidama kogu elu, on väga oluline saada kinnitus, et tegemist on ikka kindlasti talumatusega. Seda on võimalik kindlaks teha vereanalüüside abil.
Laktaasi puudulikkust või aktiivsust peensooles väljendab laktoositaluvuse proov, mille tulemuse järgi saab hinnata tegelikku laktoosi omastamise võimet. Geneetiline uuring primaarse laktoositalumatuse tuvastamiseks näitab, kas inimesel on hüpolaktaasia tekkeks geneetiline eelsoodumus.
Laktoositaluvuse testimiseks on vaja verd anda kolm korda. Proovi peab andma hommikul, olles 10-12 tundi söömata. Esmalt antakse vereproov tühja kõhu veresuhkru määramiseks, siis tuleb ära juua laktoosilahus ja korduvad vereproovid anda 20. ja 40. minutil lahuse joomise järgselt.
Lisaks on tähtis valmis olla selleks, et laktoositalumatuse korral võib laktoosilahuse joomine tekitada juba analüüside andmise ajal või päeva jooksul kõhuvaevuseid: liigseid gaase ja puhitust, kõhulahtisust jms.
Pärast diagnoosi saamist
Probleem ei ole ravitav, kuid sümptomeid on võimalik ära hoida õige toitumisega.
Laktoositalumatuse esinemisel tuleb olenevalt häire raskusastmest vähendada laktoosi sisaldust menüüs. Samas on ka tähtis, et laktoositalumatusega inimene ei jätaks piimasaaduseid toiduvalikust täiesti välja. Piimas sisalduv kaltsium aitab vältida mitmeid terviseprobleeme ja on oluline igas vanuses. Kaltsiumit sisaldub ka piimavabades toiduainetes, mida on laktoositalumatul oluline süüa, et tasakaalustada kaltsiumi saamist. Nendeks toitudeks on pähklid ja seemned, oad, brokoli ja teised juur- ning puuviljad.
Kui laktoositalumatus on diagnoositud, peab inimene kohanema uue dieedi ja laktoosivabade toodetega nii, et seedehäireid ei segaks igapäevast elu. Loobuda tuleb näiteks piimast, jäätisest, piimašokolaadist, ja ka piimapulbrist valmistatud toodetest. Need saab asendada laktoosivabade versioonidega. Laktoosi ehk piimasuhkrut on piimas ligi 5%, hapendatud piimatoodetes aga mõnevõrra vähem, sest piimhappebakterid kääritavad selle osaliselt piimhappeks. See ongi põhjus, miks laktoositalumatuse puhul võib olla võimalik hapupiima, jogurtit, hapukoort, keefiri, kohupiima ja juustu siiski väheses koguses süüa.
Ettevaatlik tuleb olla mõnede toiduainetega, mida ei ole küll valmistatud enamjaolt piimast, kuid mis võivad sisaldada piimasuhkrut, näiteks keeduvorstid ja saiad. Toiduainetetööstuses lisatakse laktoosi vorstidele konsistentsi, aroomi ja maitse parandamise eesmärgil. Laktoosi kasutatakse ka sageli ravimitööstuses täiteainena, mistõttu talumatuse korral tuleb uurida ka tarvitatavate ravimite koostist.
Kauplustes on laktoosivabu tooteid saadaval mitmeid, mida talumatuse korral igapäevasesse tarbimisse on võimalik võtta. Apteekides on müügil ka laktaasi sisaldavad kapslid, mida võib tarvitada koos piimasuhkrut sisaldava toiduga.
Tunnusfoto: Synlab
Viimsi Uudised
Jaga: