Avaldame taas esmakordselt 20. mail 2021. aastal Viimsi Uudistes ilmunud ulukiuurija Lauri Kleini kommentaari.
Olen Viimsi ulukite rajakaardistusi teinud nii sügisel, talvel kui kevadel. Suure tõenäosusega on enamus liikumiskohti kaardistatud, aga kõikjale ei pruugi ma olla veel jõudnud.
Käimasoleva uuringu tulemuste osaks saavad kindlasti ettepanekud kiiruspiirangute märkide ja ulukimärkide paigaldamiseks. Samuti sotsiaalmeedia aruteludes välja toodud lamavate politseinike paigaldamiseks.
Kindlasti ei tohiks kõikidel Viimsi valla rohevõrgustikku lõikavatel teelõikudel olla lubatud kiirust 90 km/h, isegi 70 km/h ei tohiks olla lubatud. Eraldi peaks olema paigaldatud elektroonilised hooajalised hoiatusmärgid neis kohtades, kus suurulukid ületavad teid aastaajaliste erinevat tüüpi rännete käigus. Väga olulised on ka jooksuaegsed ja noorloomade levikuränded.
Loomade sattumine liiklusõnnetustesse on aga siiski siin juba tagajärg. Põhjused on mujal. Kõige suurem probleem on Viimsis tegelikult põtrade ja kitsede suur asustustihedus ja arvukuse jätkuv kasv. Seda olukorras, kus loomad tegelikult on Viimsi metsades lõksus ja välja enam ei pääse, sest enamus koridore on juba praegu väga kinni pigistatud.
See toob kaasa olukorra, kus ökosüsteem ei ole enam tasakaalus, suurtel sõralistel puuduvad looduslikud vaenlased ja stressitingimustes toimub pigem kiirenev paljunemine. Konflikti lisab seegi, et Viimsi metsades liigub koos loomadega väga palju ka inimesi.
Igatahes peab vald hakkama seda olukorda kiiremas korras lahendama. Mõneti on see nagu lekkiv paat, millele tekib auke järjest juurde ja põhjaminek on järjest kiirenev. Olen hingelt looduskaitsja, aga Viimsis on olukord sedavõrd keeruline, et häid lahendusi enam pole. Valikud on kõik halvad. Esiteks kas lammutada suurel hulgal maju, mis on rohekoridorid kinni pannud. Teiseks kas püüda suurem osa loomi kinni ja viia vallast välja. Kolmandaks kas lasta suurem osa loomi maha. Või neljandaks, mis minu arvates kõige realistlikum, aga samas väga kulukas – luua Viimsi metsadesse loomapark. Mis on aedadega piiratud ja kus on loomade asurkond kontrolli all. See tähendab, et loomi viiakse välja ja värsket verd tuuakse sisse.
Loomapark eeldab muuhulgas ka suurt hulka kvalifitseeritud töötajaid. Selliseid lahendusi Euroopas on (nt Pariisis), aga sisuliselt on see peaaegu nagu loomaaia pidamine. Kardan aga, et kuna sellised lahendused on liiga kallid ja keerulised, siis jõutakse lõpuks hoopis “lihtsaima” lahenduseni. Et suurulukeid pole Viimsisse vaja ja need võib maha lasta. Ja kui neid enam ühel päeval pole, siis võib julgelt ka Viimsi metsi majandada. Ning kui seegi tehtud saab, siis on ju väga hea istutada puude asemel maju.
Teisisõnu on Viimsis protsessid arengul maakeskkonnast linnaks jõudnud faasi, kus linna staatus on väga lähedal ja metsad muutumas parkideks.
Loodan siiski, et viimsilased jaksavad seista oma väga võimsa ja põlisilmelise looduse eest. Ning ei taha muutuda vaid üheks suureks aedlinnaks, kus kunagist looduslikkust leiab vaid väikeste laikudena tugeva inimmõjuga parkides.
Mujal sellistes kohtades maailmas püütakse praegu just väga suurte rahadega endist looduslikkust taastada, Viimsis on see looduslikkus veel alles, aga kahjuks on ühendused lähimate suuremate loodusmassiividega juba suletud.
Kui kellelgi on jaksu ja soovi toetada mu ulukiuuringut konkreetsete andmetega, on see väga teretulnud. Palun seejuures aga väga konkreetsust, sest ebamääraseid andmeid ei saa ma kahjuks kasutada. Tegu on ikkagi ekspertuuringuga, mitte tunnetuslikku laadi emotsionaalse loominguga. Andmed on oodatud e-posti aadressile lauri.klein@elfond.ee.
Lauri Klein on bioloog ja ulukiuurija, kes alates 2020. aasta kevadest tegeleb Viimsi valla rohevõrgustiku analüüsi ja loomade liikumise mustri kaardistamisega.
Tunnusfoto autor: Märt Puust.
Vaata samal teemal:
“VIDEO! Randvere teel kiiruspiirangut taotleval rahvaalgatusel ligi 300 allkirja”
“VIDEO: Jaak Sepp tänab rahvaalgatuse toetajaid”
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: