Ajakirja Vikerkaar 2021. aasta aprillinumbris ilmus kirjanik Tauno Vahteri novell „Viimsi kuues kohvikutepäev“.
Avaldame autori nõusolekul tema novelli täismahus.
„Püha issand, ongi peaminister,“ itsitas ämm ja piilus pooleldi kardina tagant, kuigi see ilmselt ei varjanud midagi. „Juuksed on küll sorakil nagu Boris Johnsonil või nagu oleks öö läbi joonud.“
„Ta ei teadnud, et peab sinu jaoks ära kammima kohe hommikul,“ kostis äi pisut sapiselt. Kell oli alles üheksa, üritasin mõttes kokku arvutada, mis kell nad pidid juba Nõmmelt tulema hakkama, et nii vara siia jõudsid. Ämm oli öelnud, et nad võivad meid ettevalmistustega aidata, aga arvestades tema kokanduse taset, mis ulatus kuskile ahjulõhe küpsetamise stabiilse geniaalsuseni, siis oli ilmselge, et lihtsalt mõlema uudishimu tahtis ära tappa.
Saara tõstis kapist järjest uusi nutsakuid ja karpe välja ja ei tundunud enam väga rahulik.
„Mark, kus avokaadod on? Kas sa ei toonud?“
„Tõin küll, all külmas, juurikate kõrval…“
„Kes paneb avokaadod külmkappi…“ sukeldus Saara uuesti külmikusse, nii et temast olid ainult näha ainult jalad. Äi oli liitunud kardina juures ämmaga ja mõlemad vaatasid pea õieli naabermaja köögis toimuvat.
„Äkki… eee… äkki te päris kogu aeg ei ole akna peal, meil pole siin peegelklaasid ja kõik paistab sinnapoole ka. On küll poliitik, aga laske inimestel hommikust süüa,“ üritasin piinlikku olukorda ära hoida.
„Mulle küll meeldib… võimukas, mitte mingi eputis…“ pomises äi piiludes. Võisin kihla vedada, et nad olid seal näha, sest mulle oli isegi oma laua tagant istudes näha, kuidas naabrite lauale oli tõstetud mingi täpiline kann ja inimesed laua taga aeg-ajalt tõusid või istusid. Keegi kinnisvaraarendaja oli siin kunagi majad üsna puntrasse lükanud, et ühe kvartali peale rohkem ära mahuks.
„Mark! Mis avokaadod need on? Kust sa sellised ostsid?“ hoidis Saara käes ühte pruuni muna ja toksis seda demonstratiivse jõuga vastu lauaplaati kõvade kolksatuste saatel.
„Need? Rimist käisin läbi.“
„Rimist? Mis ajast Rimist avokaadosid ostetakse? Pooled on kivikõvad ja teised on mädad. Ma ütlesin, et käi turult läbi.“
„Kiireks läks eile, Sander hakkas virisema ja ma ei jõudnud nii kaugele…“ kehitasin õlgu.
„Mismoodi ma salatit teen sellisest? Nüüd ei jõua enam ka kuskilt… ausõna… Mine tee midagi muud, tõsta toolid ja lauad paika või näita maja.“
„Artur, mine ka, mis sa passid jälle niisama päev otsa,“ lükkas ämm oma mehe ette.
„Ma mõtlesin, et me sööma tulime,“ protesteeris äi moe pärast, aga tuli kaasa.
Ohkasin mõttes ja tõusin püsti: „Aga üks reegel – te ei hakka tööst rääkima.“ Saara lõi käega ja andis märku, et me jalga laseks. Peaminister kallas kohvi punasesse tassi.
Ma pisut kartsin neid kahte omaette jätta, sest mõnikord võisid vaidlused minna nii kuumaks, et seda tuli mitu riigipüha või sünnipäeva klaarida. Saara töötas vanasti oma ema büroos, nii et mõnda aega olid nad Klaus & Klaus, aga romantikat jagus vaid paariks aastaks. Saara ema oli tuntud üsna maineka advokaadina, aga seal oli üks väike, peaaegu stereotüüpne häda tema spetsialiseerumise tõttu. Saara ema nimelt kaitses retse. Ei, mitte mingeid poevargaid ega kotijooksjaid, vaid tüüpe, kellest nii mõnigi elas majas, mille sisekujunduseks oli kasutatud marmori ja kulla igimaitsekat kooslust lühtrite ja rõlge baldahiiniga. Kui mõne sellise alluv oli pahandusega hakkama saanud või hoopis lapsuke hädas, näiteks kellegi surnuks sõitnud, tõttas Kairi Klaus neile appi ja päris sageli suutiski neid päästa või vähemalt natuke kergema karistuse tagada. Kairi Klausil oli kaks telefoni, millest isikliku lülitas ta ööseks välja ning teist hoidis ööpäevaringselt sees. Saara isa oli juba kakskümmend aastat koduperenaine olnud, sest tal ei olnud mingit otsest vajadust ega ilmselt ka huvi tööl käia. Ta kattis ja koristas, kui vaja, siis tellis.
„Siit üles,“ näitasin teise korruse treppi. Tegin kohustusliku elemendina iga toa ukse lahti, äi koputas ukseplaadi ja laudise pihta, nagu üritaks sealt natside kulda leida.
„Mitmene soojustus, sada, sada viiskümmend?“
„Pole aimugi.“
„Sada viiskümmend, kurat, on ikka parem. Teil aknad ka ainult kahekordsed.“
„Mhm, mhm, pahasti,“ noogutasin kaasa.
„Seal on veel üks magamistuba?“
„Lastetuba. Sander praegu magab veel, ei hakka sisse minema,“ paotasin korra ust, kust paistis lokkis pea pooleldi maha aetud teki alt. Sander oli hakanud seliliasendi asemel magama nagu koer, nii et käed ja jalad olid pisut kõverdatud üksteise poole ja rippusid osalt üle voodi ääre.
„See on natuke minu moodi… Kõik räägivad, et mulle meeldis lapsena surnut või haiget mängida. Viskasid ennast dramaatilisse liikumatusse poosi, silmad punnis. Aga jama oli selles, et ma tegin seda liiga hästi, nii et mitu korda vanemad ehmatasid endal junni jahedaks,“ itsitasin vaikselt.
Äi vaatas mind väga halvustava pilguga ja poetas: „See küll normaalne ei ole.“
Õnneks jättis ta koputamise järele ja läks trepist alla. Läksime garaaži ja hakkasime sealt klapptoole ning varjusid välja tõstma. Mere poolt tuli adru lõhna. Peaminister oli laua tagant lahkunud, tema abikaasa toimetas midagi aeglases tempos.
Kui Saara ülikoolis juurat läks õppima, siis see ei üllatanud suurt kedagi. Nii nagu arstidel ja veel mõnel erialal peale sölkupi filoloogia, oli ka juuras paljudel selja taga teatud perekondlik maffia ja ootused. Loomulikult ei läinud kaua, kui saadi aru, kelle tütar ta on, aga Saara suutis oma arusaamatu abivalmiduse ja meeldimisvajadusega enamiku inimesi oma sõbraks muuta ja mina ei olnud erand, nagu näitasid ka viimased kümme aastat.
Tõstsime oma toolid ja mõned laenatud aiamööbli tükid välja ja saime ruumi viie laudkonna jaoks.
„Kui palju siis rahvast tuleb?“ küsis äi.
„Mida vähem, seda parem,“ pomisesin naljaga pooleks, aga polnud kahtlust, kumba poolt äi kuulis. Ilmselt oli tal vähemalt osalt ka õigus, sest muidugi oli see kõik olnud Saara idee. Uus elukoht, uued naabrid. Saara jaoks, kes oli eluaeg suutnud enamiku inimesi ära võluda oma siiruse ja taibuga, oli siin ilmselt peale poolpraktiliste kaalutluste või idealismi mängus ka mingit laadi sportlik väljakutse.
„Kus see kirjas on, et sa pead elus kõigile meeldima?“
„Kas sa ei tahaks naabritega hästi läbi saada või teada, kes siin on oma inimesed? Või äkki on Sandril siin tulevased sõbrad?“
Sotsiofoob minus võitles vastu, aga loomulikult oskas Saara tuua välja üsna veenvaid argumente. Kaks tundi alguseni, õu tundus enam-vähem valmis, läksime kööki tagasi. Ämm seisis endiselt kardina juures ja passis naabermaja akent.
„Kas ma saan kuidagi aidata mingite lihtsamate töödega nagu… ma ei tea… kalkunite kitkumine või lehma lüpsta või midagi sellist?“ uurisin Saaralt, kes võttis parajasti üht kooki ahjust ning hakkas teist sisse lükkama, kõrval viis valmis pandud kandikut muu kraami jaoks, seal oli muffineid, väikestes topsides avokaado-krevetisalateid, volovane ja topsikuid alles ootamas krõbekala.
„Ma väga tänan selle siira pakkumise eest,“ virutas uuesti peadpidi külmkappi sukeldunud Saara jalaga ahjuukse kinni, „aga kõige suurem abi oleks, kui sa seoksid värava juurde õhupallid ja paneksid Sandri riidesse.“
„Nad ei tee mitte midagi, mitte midagi!“ seletas ämm kardina taga.
„Mis nad siis tegema peaks, tavaline laupäeva hommik.“
„Ei-ei! Kaks tundi aega, aga nad ei tee ju mitte midagi! Kuidas nad jõuavad?“ imestas ämm.
Selles märkuses oli oma uba, aga läksin ajasin Sandri üles ja hakkasime riidesse panema, seletasin, et peame koos õhupallid külalistele märgiks värava külge panema.
Ülikooli ajal oli Saara praktikal teises büroos, kuid pärast lõpetamist läks ta ikkagi tööle ema firmasse. Ma nägin, et see oli ämma jaoks suur asi, sest üsna kiirelt muutis ta uhkusega büroo nime Klaus & Klausiks, kuigi neil oli tegelikult neli staažikat partnerit, kes võinuks ehk samuti midagi sarnast soovida. Büroo kandis praeguseni sama nime, kuigi tegelikult töötasid Saara ja Kairi koos umbes kaks ja pool aastat. Saara oli alati uskunud iga inimese õigusse saada võimalikult head juriidilist abi, ent kord, kui ta taas istus koos emaga protsessil laua taga avalalt naeratava ja viisakalt riide pandud retsi kõrval, nii et veebiartiklite kommentaarid pärast kolmekohalise numbrini jõudsid, otsustas ta, et ei jõua oma piisavat kalestumist ära oodata, et tal oleks juba kõigest muust ükskõik peale töö. Nüüd töötas Saara juba aastaid ühes teises büroos äriõiguse peal ja tegi peaaegu ausat tööd, ehk lihtsalt pidi vahel aitama oma klientide vara peita või kellegi variisikuna formaalselt nõukogudes istuma. Siiski tundis ta, et on vabanenud. Kui Sander sündima hakkas, olime kokku leppinud, et ma jään aastaks ministeeriumist koju. Aastast oli nüüd saanud kolm.
„Ah sa kuradi suli, nüüd on selge!“ kiljatas ämm akna peal. „Tulge vaadake!“
Naabermaja aeda sõitis must kaubik kirjadega Zen Catering, tagurdamist juhendas väravas peaministri abikaasa.
„Ei ole võimalik… Kas see on lubatud?“ oli ka Saara vapustatud.
„Noh, ma ei tea… Kas sulle anti mingi dokument ametlike mängureeglitega? Äkki me oleks ka pidanud tellima, poleks kogu vaeva?“
„Petis!“ viibutas ämm näpuga.
„Aga kuidas nüüd sellega jääb, et „kui pole keelatud, siis on lubatud“?“ norisin tüli.
„Misasja? Oled sa kuulnud enne, et keegi pakub kodukohvikus catering’i toitu?“
„Aga kas sina osaled sügisestel valimistel oma erakonnaga?“
„Kurat, ma tõmban kõik hinnad poole peale!“
„Vahet pole, ma arvan, et me oleme algusest peale omadega miinuses,“ nentisin fakti. Ämm tegi akna pealt telefoniga pilti. „Hull oled, võta vähemalt välk siis maha!“
Välk plaksatas – pildi asemel jäi ekraanile ülevalgustatud laik ning akna peale tulnud peaminister vaatas meie poole ja… lehvitas.
„Kurat,“ tahtsin piinlikkusest kardinad ette tõmmata, „lehvitage kõik!“ Kõik lehvitasime vastu totra näoga, ainult Sander ei ulatanud aknani. „Aitab nüüd küll, minge mängige vahepeal lapselapsega. Ma aitan Saarat.“ Vanavanemad taltusid ja läksid Sandriga elutuppa mingit kokkutassitud plastmassi vaatama.
„Palju kell on?“ küsisin Saaralt.
„Üksteist, tund veel alguseni.“
„Ma ei vea seda päeva kainelt neljanigi välja.“ Valasin endale vähimategi süümekateta ühe veini.
*
Ja siis nad tulid. Kui kell sai kaksteist, hakkas keskuse ja naabertänavate poolt saabuma rahvast, algul üksikud jalgratturid, siis juba autod, pensionärid ja selline I’Coode ja Emmaljungade rivi, nagu oleks kuskil mingi järjekordne ndujaga saia pood avatud. Meie tänaval oligi vaid kaks kohvikut, aga polnud kahtlust, kelle juurde suurem osa suundus. Lauad olid nüüd sealgi välja pandud ning peaminister oli väga lahkelt nõus igaühega koos pilti tegema, kuni tagant kandikuid ette kanti ja osa kraami käe pealt niisama tasuta pakuti.
„Lähme vaatame!“ nügis ämm mind ja Saarat. Ütlesin, et peame oma asjadel silma peal hoidma, aga mingu nad ise, kui tahavad.
„Vaadake, et kogemata kuskile allkirja ei anna,“ hüüdsin neile järele, kusjuures ei mõelnud seda üldse puhtalt naljana.
Vahepeal hakkasid ka meie juurde saabuma esimesed inimesed, kes olid peaministri juures salvrätitäie kanapeesid sisse vajutanud. Figuurieiravalt riskantset põikitriipu kandev noormees neiuga ja paar vanemat inimest.
„Tere tulemast! Tulge proovige – kõik suupisted on kaks eurot ja soojad asjad on neli,“ tutvustas Saara.
„Kiluleiba ei ole?“ küsis põikitriip.
„Täna kiluleiba ei ole,“ nentis Saara.
„Naervaid viinereid ka mitte,“ lisasin abivalmilt. Ilmselt ta teiste ees ei julgeks molli anda.
„Kui te käite ja vaatate, mitmel kõrvaltänavas on õunakooki ja šokolaadimuffineid, siis te igatsete juba ise ka viinerite järele. Raul,“ ulatas põikitriip käe. „Me elame nr 18, seal nurga peal. Kas te kolisite siia, et meie prominendile lähemal olla?“
„Mark. Noh, mitte päris. See kuidagi käis ootamatu lisana kaasas, aga me pole veel kindlad, kas see tõstab või langetab kinnisvara väärtust.“
„Tõstab kuni järgmise valitsuseni, valve sõidab iga päev mööda. Aga ma ikka imestan, kui keegi kogu linna tuppa kutsub. Ma saan aru, et naabrid siin omavahel, aga siit võib ju terve Lasnamäe läbi marssida.“
„Eee… äkki ei marsi…“
Põikitriip soovis jõudu ja paarike lahkus. Pensionärid rõõmustasid, et hinnad olevat madalamad kui eelmistes kohtades, ja jäid toolidesse istuma. Nägin üle aia, kuidas keegi tegi ämmast ja äiast koos peaministriga pilti.
„Oled sa aru saanud, keda sinu omad üldse valivad? On nad fännid?“ küsisin Saaralt.
„Ma arvan, et ema valis viimati 90ndatel, isa käest ma ei julge küsida.“
*
Kui Saara ütles, et korter on meile väikseks jäänud ja peaksime hakkama mõtlema suuremale elamisele, siis tundus mõte kolimisest masendavalt tüütu. Aga tõsi ta oli, et lapsega paisus erineva kola hulk geomeetrilise jadana ja loomulikult minu vastupanu murdus. Aga ma mõtlesin, et juttu on suuremast korterist, mitte majast.
„Viimsis?“
„Mis siis on?“
„Uus raha.“
„Mis raha see vana on?“
„Ma ei tea. Sinu vanemad Nõmmel?“
„Kas sa tahad mulle öelda, et Viimsi inimesed on nõmedamad kui Nõmme inimesed või et just minu vanemad on nõmedad, sest nad elavad Nõmmel? Ma sinu asemel ei arendaks kumbagi teemat väga palju.“
„No aga mis hinge seal saab olla, „maja Viimsis“ ei ole elukoht, see on klišee. Või noh, „maja Nõmmel“ on ka klišee. Nõmme raadio, Nõmme valitsus?“
„Ma ei taha ju mingit klišeed, ma tahan, et laps saaks väljas mängida.“
„Mina ei kasvanud majas ja aias, vaid korteris, aga näed, pole häda midagi.“
„Noh, see on natuke vaieldav.“
„See on mõttetult kallis.“
„Mina maksan, sa tead.“
„Ei teinud asja oluliselt paremaks.“
Maakler näitas meile maja kaks päeva hiljem. Ta seletas, et see oli õnnelik juhus, siin nurgas ei tulnud objektid tihti müüki, aga eelmisel omanikul põles pakettakende vabrik maha ja kindlustust ei olnud ning isegi veesurve pidavat olema normaalne. Kui muu oli näidatud, siis laksatas ta natuke nilbelt keelt (kes kurat laksatab keelt tänapäeval?) ja näitas kavala pilguga kõrvalmaja poole: „Üks asi veel.“ Ma ei oleks tahtnud seda rõõmu maaklerile valmistada, sest enda arvates oli ta jube kavala lükke teinud, aga sellest hoolimata kolisime poolteist kuud hiljem sisse.
*
Paari tunni pärast oli juba pool noosist otsast ning peamiselt võhivõõraid inimesi sagis aeglaselt pideva voona. Naabri juures seisis mingi telekanali buss, kus suvereporter väsimatult poseerivat peaministrit intervjueeris. Aeda sisenes kolm prouat, kes suundusid laua äärde. Lillelise kübaraga proua teatas, et nad on siit lähedalt Oja tänavalt ja tulid uusi naabreid vaatama.
„Jaa, jaa, väga tubli…“ vaatas kübar koos paažidega laual pakutavat. „Ikka hea, kui uusi tegijaid tuleb. Kui teinekord aega leiame, siis võime rääkida, kuidas siit edasi minna, et teinekord midagi huvitavamat teha, kui koha peale ka tahate pretendeerida,“ viibutas ta hindamislehtedega. Vahetasin Saaraga kiire pilgu, mille ainus mõte oli: „Jäta!“
„Mis mõttes koha peale?“ küsis Saara, kelle suu oli tõmbunud kriipsuks.
„Ei-ei, kõik on väga ilus… aga noh, kitsejuustu-peediga kombo on ikka üsna 2015… Ja Viimsi on ikka põline rannakalurite piirkond, meri-meri, teil kalast ei ole midagi, seda siin väga hinnatakse. Te oleks võinud ju siia avokaadosalatisse näiteks tuunikalagi panna või midagi.“
„Hinnatakse jah, Oja tänaval olevat üks lest kuus eurot mingil pussakal,“ torkasin vahele.
„See pussakas on minu abikaasa,“ nentis kübar natuke liiga lagiseva naeruga, et seda siiraks pidada. Hetkeks võttis maad üdini sundimatu, meeldiv vaikus. Oo hetk, kesta, raisk. Kübar vajutas puust kahvliga topsi sees salatit: „Avokaadod on küll kõvad.“ Ta noogutas kergelt peaga hüvastijätu märguandeks ja hakkas aeglaselt minema, olles enne natuke liiga nähtavalt poole liikumise pealt kirjutan hindamislehele meie rea taha hindeks 1.
„Milline mõtlev inimene ostab avokaadosid Rimist?“ küsis Saara.
„Milline mõtlev inimene kolib Viimsisse?“ küsisin mina.
„Ma armastan sind ka.“
*
Meie sissesõidutee ette veeres kaks väikebussi, kust astus välja trobikond inimesi. Kõik läksid lõbusa kära saatel kõrvalmaja ette.
„Kas noorliikmed toodi nõusid pesema?“ küsisin Saaralt ja läksin natuke lähemale. Osal inimestest olid kaasas plakatid ja ühel ruupor.
„Üks, kaks, kolm… Kes aias, kes aias, seal korruptant on maias! Mis nimi, mis nimi, korruptant on tema nimi!“ võttis väike ühendkoor laulu üles.
Telekaamera oli nii õige koha peal, nagu oleks kõigeks valmis olnud. Peaminister üritas naeratada endisest veel laiemalt, aga see ei olnud ei usutav ega ka puhtfüüsiliselt võimalik.
„Mis saiad maksavad? Kas saab maksta kaardiga ja kolmandik sulas?“ hakkas seltskond end alles soojaks saama.
*
Viieks kuivasid tänavad tühjaks, vanu mänguasju müüa lootnud laste lootus langes sünkroonis päikesega, prügikonteinerid ja nõudepesumasinad täitusid. Politsei oli käinud vestlemas naabrite külalistega ja pärast veel paari kordusesitust ning intervjuud olid nemadki oma kola kokku pakkinud. Just siis kui tundus, et ehk saab oma elu edasi elada, saatis üks Saara sõbranna talle lingi. Päevane kübaramoor oli oma postitusse kirjutanud, et „kuigi üldpilt oli meeldivalt püüdlik, siis esines ka kohti, kus ei peetud paljuks külalisi solvata ja pakkuda neile pahaks läinud juustu ja avokaadosid“.
„See võib olla keegi teine, meie omad olid kõvad, mitte pahaks läinud,“ lohutasin Saarat.
„Kuradi… Ma lihtsalt tahtsin, et meid omaks võetaks,“ poetas Saara pisara.
Vaatasin aknast välja, peaminister istus abikaasaga köögilaua taga väga mossis näoga ja vehkis kätega. Jootsin naisele pudeli veini sisse, panin talle teki peale, vaatasin lapse üle ja astusin siis korraks välja. Peaministri abikaasa istus tänavanurgal kivi peal ja tõmbas suitsu, mõtlesin hetke ja astusin tema juurde.
„Raske õhtu? Mark,“ sirutasin käe.
„Natuke jah. Andres,“ surus ta kõvasti.
Tunnusfoto: hetk Viimsi kohvikutepäevalt 2020. aastal (Pohlakesed).
Vikerkaares ilmunud novelli saab lugeda SIIN.
Viimsi Uudised
Jaga: