Poliitikud on rahva poolehoiu võitmise nimel maiad sportlasi ära kasutama.
Ja ka vastupidi – pea kõikide meie olulisemate spordialade liite juhivad otse või kaude poliitilised otsustajad.
Tehing on siin klassikaline – poliitikud suunavad rahavooge valitud alade ja spordisündmuste toetuseks. Ning rahva poolt armastatud sporditipud poseerivad meelsasti üheskoos oma alale toetusi eraldavate otsustajatega, lastes neil endi ausärast osa saada. Materiaalsed otsused tehakse kuluaarides, ent kiidusõnad ja komplimendid on kõige selle juures avalikud ning vastastikused.
Äsja lõppenud WTA Tallinna tenniseturniir pakkus eeltoodud üldreeglile taaskord hulga värvikaid näiteid. Turniiri peasponsoriks oli Tallinna linn ning linnapea Mihhail Kõlvart koos abikaasaga kuvati publikust regulaarselt telepilti pea kõikidelt matšidelt, mida nad kohapeal jälgisid. Seevastu peaminister Kaja Kallas, kelle juhitud eelmine valitsus lükkas tagasi turniiri korraldajate rahastustaotluse, sai vaid poolfinaalis loosimist korraldadad. Turniiri lõputseremooniale peaministrit erinevalt linnapeast kõnelema ei kutsutud.
Pikemas tagasivaates on Keskerakond ja Reformierakond olnud kõige aktiivsemad sportlaste oma valimisvankritesse tõmbajad. Keskerakonna suurimad õnnestumised häälesaagi vaates on olnud seotud Erika Salumäe ja Kaido Höövelson ehk Baruto värbamised oma ridadesse. Kuid hästi ei läinud neil Jelena Glebovaga, kes ei suutnud koguda parlamenti pääsemiseks piisavalt hääli. Ent sai siiski omale tänu „Tallinn aitab“ programmile korraliku töökoha.
Reformierakond on erinevatel aegadel saanud oma paati Jaan Taltsi, Kristiina Šmigun-Vähi (kõhkles pikalt Kesk- või Reformierakonnas kandideerimise vahel), Jüri Jaansoni ja Jaak Salumetsa (astus Keskerakonnas Reformierakonda).
Teistes erakondadest on märkimist väärt Isamaa/IRL ja Erki Noole liit. 2004. aasa eurovalimistel kogus Erki Nool Isamaliidu nimekirjas enim hääli (3044) ning pidanuks minema Brüsseli meepottide manu. Ent parteisiseste mõjutuste tulemusel sai vaid ühe mandaadi võitnud Isamaliidu esindajaks europarlamendis hoopiski Tunne Kelam. Isamaa poliitikud on hiljem sahistanud, et meie olümpiasangar ei saanud päris täpselt aru, millest ta loobus. Ilmselt on tegemist siiski nö linnalegendiga. Ent fakt on, et Noolel õnnestus hiljem olla Isamaa erakonna Riigikogu saadik parlamendi kahes koosseisus.
Teine Isamaaliidu/IRLi sportlasest riigikogulane, Toomas Tõniste, tõusis lõpuks isegi lühkeseks perioodiks rahandusministriks, kuigi edulugu sellest ei kujunenud.
Mündi teine pool on poliitikute tegutsemine alaliitude presidentide või juhtidena. Eesti Korvpalliliitu juhtis omal ajal Jüri Ratas (Keskerakond), kes hiljem jäi napilt ilma Eesti Olümpiakomitee presidendi kohast. Mille tõttu aga õnnestus tal hoopiski saada peaministriks.
Eesti Võrkpalli Liidu president on Hanno Pevkur (Reformierakond), Eesti Käsipalliliidu president Kristina Kallas (Eesti 200), Eesti Taekwondo Liidu president Mihhail Kõlvart (Keskerakond), Eesti Autospordi Liidu president on Toivo Asmer (Reformierakond) jne. Kui spordiliidule poole eestotsas mõnd suurettevõtjat (nagu Eesti Tennise Liidul Enn Pant) või oma asja ajavat fanaatikut (nagu Eesti Jalgapalli Liidul Aivar Pohlak), on nende juhtimisele „poliitilise katuse“ hankimine meil pigem reegel kui erand.
Mõnes mõttes on kahe valdkonna vastastikune põimumine ka loogline, sest sport ja poliitika on olemuslikult suhteliselt saranased tegevused. Mõlemas valitseb karm konkurents ning üldreegliks on, et võitja võtab kõik (või vähemalt enamuse tähelepanust ja mõjust). Mõlemas on tulemused kampaanias või areenil täpselt mõõdetavad.
Ning nii sport kui poliitika sobivad persoonidele, kellel on tugev saavutusvajadus ning kes soovivad pidevalt olla avalikkuse huviorbiidis.
Omavaheline keemia tekib selleski, et sport sobib noortele ja poliitika juba elukogenud inimestele. Spordist poliitikasse liikumine on loogiline – mida peakski suhtelisest noores eas sportlaskarjääri lõpetanu edaspidises elus tegema, kui spordile pühendumine pole tal võimaldanud kindlat eriala või kutset õppida?! Kõik ei taha olla treenerid või ei suuda läbi lüüa äris ning poliitikasse minek on igati arvestatav alternatiiv.
Teisalt juhtub sedagi, et poliitikas olijad hakkavad aktiivselt tegelema harrastusspordiga, et säilitada oma füüsist ja närve. Vähemasti on neil Riigikogu hoones selleks sisse seatud oma jõusaal. Heas füüsilises vormis poliitik, kes jõuab telepilti Tartu maratonil või raudmeeste Tallinna jõukatsumisel, on igal juhul häältemagnet.
Spordikuulsused, kellele erakonnad teevad ettepanekuid oma ridadesse astumiseks või nimekirjades kandideerimiseks, peaksid siiski olema realistid. Mitte ükski erakond ei vaja neid selleks, et tegelikult ka arendada näiteks rahva tervist või korraldada sporditaristu rajamist. Sportlased olid, on ja jäävad kampaaniates silmapaistvateks häältepüüdjateks. Valituks osutumise järele võtavad aga nad reeglina kohad sisse oma parteifraktsiooni tagapinkides.
Samas – ka poliitikas pole tähtis mitte niivõrd võit, kuivõrd osavõtt.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 15. oktoobril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: