Tammneeme külaseltsi juhatuse liige Andres Jaanus meenutab legendaarseid kalurite päevi Rooste-Antsu platsil.
Juuli teine nädalavahetus ei saanud rannarahval ja eriti tammneemelastel kuidagi meelest minna. Laupäevaks püüdis suur osa tollasest Kirovi nimeline kalurikolhoosist, mille kaugemad osakonnad ulatusid Peipsini välja, koguneda ühele metsalagendikule Tammneeme küla servas, et tähistada kalurite päeva.
Rooste-Antsu plats, mida mööduja praegu läbi tiheda võsa ei pruugi märgata, asub vaid paarkümmend meetrit Randvere teest eemal Tammneeme küla sissesõidutee vastas. 1960-1970ndatel muutus see aga vähemalt ühel päeval aastas kogu Viimsi poolsaare tõmbekeskuseks. Kalurite pidu algas juba hommikul, kui otse metsa alla püsti pandud müügiputkadest võis osta tol ajal pigem letialuse mainega kaupa koos rikkaliku kangema kraami valikuga. Viimast hakati vaatamata noorele kellaajale kohemaid koha peal tarbima ja nii mõnegi väsinud mehikese võis juba lõuna paiku leida sealtsamast sarapuupõõsaste alt peatäit välja puhkamas.
Hommikuprogrammi kuulus kindlasti ka uhhaa keetmine ja mekkimine. Kui kaubakotid olid koju toimetatud, võis hakata ennast uuesti pittu sättima. Tuldi kogu perega, sest tegevust ja põnevust jätkus kõigile mudilastest memmede-taatideni. Peale tublimate kolhoosnike tunnustamist sai osa nii oma kolhoosi kui külalistest isetegevuslaste etteastetest. Muude jõu- ja ilunumbrite kõrval võeti mõõtu sellistel rahvuslikel spordialadel nagu köievedu, kotisjooks ja kukepoks, kus poomil püüti vastast tasakaalust välja viia. Päeva kulminatsiooniks kujunesid tuntud estraadisolistide kontserdid. Võib öelda, et enamus Eesti selleaegsetest menukatest lauljatest ja näitlejatest on Kirovi kolhoosi kaluritepeol üles astunud.
Kui varasematel pidudel kasutati lavana veoautokasti, siis 1970ndate keskpaigaks ehitati juba korralik varjualune. Kalurite päeva tähistamine lõppes tantsu ja tralliga, mis võis kesta hiliste õhtutundideni.
1980ndate alguses koliti peopaik „tsiviliseeritumasse“ kohta Haabneeme staadionil, kus see traditsioon vaikselt hääbus. Ka ajad muutusid ja kolhoosikorrast jäi vaid mälestus.
Rooste-Antsu platsi ajalugu ulatub tegelikult palju kaugemale. Juba 1930ndatel korraldas sealsamas oma pidusid Kaitseliit, peale sõda oli see aga Tammneeme ja ümberkaudsete külade noorte kogunemiskoht. Rooste-Antsust oleks veel kümmekond aastat tagasi võinud saada igati loogiline asupaik RMK Viimsi külastuskeskusele. Volikogu otsusega oli selle tarbeks kehtestatud detailplaneeringki ning majas oleks oma katusealuse leidnud ka Tammneeme külarahvas. Kuuldavasti jäi kogu ettevõtmine selle taha, et vallavalitsus pidas liiga koormavaks RMK poolt küsitud omaosalust.
Enam kui nelikümmend aastat tagasi tehtud arhiivifotosid sirvides on tänapäeval kõike eelpool kirjeldatut raske ette kujutada, sest loodus tungib võimsalt peale.
Rooste-Antsu 2021. aasta suvel (Andres Jaanuse fotod)
Rooste-Antsu hiilgeaeg on küll möödas, ent platsi korrashoid täieliku kinnikasvamise vältimiseks ei tohiks külarahval üle jõu käia. Miks mitte rajada sinna liivasele pinnasele vanade aegade eeskujul näiteks Tammneeme võrkpalliväljak korvamaks spordiplatsi kaotust kinnisvaraarenduse pealetungi tõttu küla keskel.
Tunnusfoto: Kalurite päev 1977. aastal Rooste-Antsu platsil. Arhiivifoto Rahvusarhiivi fotode infosüsteemist Fotis.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: