Andres Jaanus: Aksi silmitsi ametnikega

Viimati käisin Aksis 2010. aasta suvel Lembitu ja tema prouaga.

Lembit oli pidanud koos ema ja väikevennaga 10-aastase poisina üle külma ja tormise mere lahtises paadis Rootsi põgenema. Sünnimaalt lahkuti teadmises, et pereisa on langenud Velikije Luki all. Lembitu ema oli üles kasvanud Aksi saare Isaki talus ning sealt mandrimehele kaasaks läinud. Saarele jäid vanaisa ja vanaema, kelle juures Lembit veetis suure osa lapsepõlvesuvedest. Ligi 70 aastase vahega Aksil viibinud vanal mehel elustusid ilusad mälestused sellest veel muretust ajast. Ühe suurema kivi juures hõikas Lembit korraga: „Vaat see siin oli minu koht!“

Lembit nägi Aksilt ka konvoid, millega Punaarmee 1941. aasta augustis tuhandeid võõrväkke  mobiliseeritud eesti mehi, nende hulgas isa, Venemaale „evakueeris“. Aastaid hiljem selgus, et isa naasis sõjaväljalt siiski elusana, kuid kindlust selles, kas pere kunagi veel silmast silma kohtus, pole. Lembitule endale jäi Aksis käiguga kulmineerud Eesti külastus viimaseks.

Tänavu18. mail esmakordselt eetrisse läinud „Pealtnägijas“ rullus lahti emotsionaalne lugu ühe teise mehe sidemetest Aksi saarega. Merd mööda liikudes võis paarkümmend aastat tagasi tõesti märgata uusehitist pikalt asustamata saare läänekaldal. Veel mõni aasta hiljem rikastasid Aksi maastikku mägiveised ning lambad, kellega kohtumine tekitas elevust ka eelpool kirjeldatud põgusal reisil. Ehkki saare taasasustamine paistis pigem ebatavalisena, ei hakanud tookord väga selle tagamaade üle juurdlema.

Pranglilased pidasid Aksil lambaid mõnda aega ka pärast viimaste elanike sunniviisilist lahkumist 1953. aastal. Kuid juba Prangli saare üldplaneeringu (kehtestatud oktoobris 2000) koostamise käigus tunti muret, et Aksi saar hakkab ilma karjatamiseta enda omapära kaotama. Seda peamiselt kadastike laienemise tõttu. Kui Aksi saar samal 2000. aastal Prangli maastikukaitsealaga liideti, määrati sinna sihtkaitsevöönd looduslike ja poollooduslike koosluste ning merikotka elupaiga kaitseks. Kaitse-eeskiri on suhteliselt leebe ega piira kuidagi saarel liikumist erinevalt mõnest reservaadist, kuhu elu jooksul mõnel korral sattunud olen. Ka suurema rahvahulga kui 20 inimest korraga saarel viibimist võib planeerida, kui keskkonnaamet selleks loa annab.

Otsene majandustegevus on küll keelatud, kuid poollooduslike koosluste hooldamine nõuab siiski inimese mõõdukat sekkumist. Sellega on maaomanik viimased 15 aastat ka tegelenud, tuues saarele rohusööjaid ja hoolitsedes, et mägiveistel oleks ninaesine olemas ka siis, kui loodusest suurt midagi võtta pole. Loomulikult ei saa heaks kiita, et saarele ajapikku tekkinud „taristu“ on ebaseaduslik ja maaomanik selles mõttes üle piiri läinud. Võib-olla olidki just välikemmerg ja suitsuahi need viimased piisad ametnike kannatustekarikas.

Kuid asju ei saa vaadata mustvalgelt ja ainult seadustes näpuga järge ajades.

Ehkki üldmulje on just viimasel paaril aastakümnel hakanud muutuma, paistab suur osa Eesti põhjarannikust vähemalt merelt vaadatuna endiselt kui üks suur asustamata ala. Selle üle, et suur osa rannaalast on kõigile vabalt läbitav, saab ainult heameelt tunda, järjest probleemsemaks muutub vaid rannale pääs. Ka Aksile võib randuda igaüks ning seal oma äranägemise järgi aega veeta. Need käigud on küll enamasti lühiajalised ja kui saarele ei jäeta maha midagi sellist, mida seal varem polnud, ei sünni ka kahju. Püsivaks elamiseks sellises karmis kohas aga 99,9% tänapäeva mugavustega harjunud inimestest valmis pole. Seetõttu on tänuväärne, et vaatamata tavakodanikule hoomamatutele raskustele sellised inimesed Aksile leiti. Siinkohal tuleb nõustuda Viimsi abivallavanema Alar Mikuga, kelle arvates võiks saarel olla just selline väike asustus, et hoida kõigel justkui peremehesilmaga pilku peal.

Nüüd kus saarele kerkinud ehitiste armuaja lõpp läheneb, võiksid keskkonnaametnikud veel kord kaitse-eeskirja süveneda ja läbi mõelda, mida sõna poollooduslik ikkagi tähendab. Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja  Kaili Viilmaga võib nõustuda, et inimese pidev kohalolek saarel pole vajalik, kuid näha selle taga soovi vähegi „eksootilised“ kohad täis ehitada, paistab antud loo kontekstis küll liialdusena. Ehk võtab ka merikotkas paar kahejalgset saareasukat „omaks“, kui ta 15 aastat kestnud eksirännakutelt peaks Aksile tagasi jõudma. Kindel on aga see, et koos inimestega lahkuvad vähemalt mõneks ajaks saarelt ka loomad, kes kaitse-eeskirjas seatud eesmärke kõige järjekindlamalt täita suudavad.

Keskkonnaamet väidab küll, et tegutseb rangelt seaduse raames, kuid mitmed nende varasemadki otsused tekitavad nõutust. Toon siin näiteks Viimsi ühe kurikuulsa rohekoridori, mille peale terve elamurajooni rajamises ei nähtud probleemi.  Kui viimased inimesed Aksilt peale sõda küüditati, hakkasid isegi toonased ametivõimud selle radikaalse sammu otstarbekuses kahtlema, püüdes vastutust veeretada külanõukogu esimehele, kes „sundis võtma piirivalve kordsel nõudmisel vastu otsuseid ületoomise kohta, mis huvitaval kombel leidsid isegi järelemõtlematult kinnitamist rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee poolt“ (Aksi – mereriik Tallinna külje all, Rannarahva Muuseum, 2011, lk. 103). Piirivalveülemad omakorda lükkasid tagasi ettekäände, nagu oleks toonane küüditamine olnud vajalik piirikaitse seisukohalt. Kas nüüd viib meie Eesti riik sarnase otsuse jõuliselt, seaduse täie rangusega ning oma inimeste kaasabil tagasipöördumatult täide?

Andres Jaanus, Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige.

Tunnusfoto: Randvere koguduse noortelaagrist osavõtjad Aksi kivilabürindis ehk „Türgi linnas“ juulis 2000

Viimsi Uudised          

Jaga: