„Kuulsime, et vald kavatseb hakata meie krundi tagant teed ehitama. Aga meil on plaanis detailplaneeringu avaldus sisse anda, ehk uuriksid ise seda asja?“
Või: „Ma toetan teid täielikult, aga allkirja ei tahaks anda. Mul oleks vaja üks väike maariba enda krundi taga erastada.“
Need on katked vestlustest oma külas. Olen nii lihtsa külaelanikuna kui külaseltsi juhatuse liikmena vallavalitsuse ametnikega keskmisest aktiivsemalt suhelnud ja kui asi puudutab enamat kui enda tagaaed, leidnud oma ideedele ja pöördumistele ka laiemat toetust. Samas kaasneb suurema kogukonna kaasatõmbamisega kasvõi allkirjade kogumise aktsioonides ka vastutus. See sunnib asju läbi mõtlema, ainult millegi eitamisest või vastu olemisest ei piisa, ehkki öeldakse, et kõige paremini liidab ühine vaenlane. Lihtsameelne oleks ka loota, et algatustele ei teki vastuseisu. See on ka ühe küla piires täiesti loomulik, rääkimata laiematest kogukondadest.
Mis on aga põhjuseks, et vallavõimu suhtutakse mõnikord kui repressiivorganisse, kellel on oma maksumaksjatest kodanike üle meelevald? Ühe seletusena pakun välja, et suurem osa vallaelanikest peab kõige olulisemaks just enda isiklikku heaolu ja mugavusi. Kõik mis jääb korteriuksest või väravast väljapoole on kellegi teise tegutsemis- ja vastutusala. Ehk soovitakse sekkumata vältida võimalikke konfliktolukordi (ka tulevikus)? Kahjuks paistab, et mida suuremaks külad-alevikud paisuvad, seda rohkem hakkab domineerima selline anonüümsus ja ükskõiksus. Ka külades ei saa juba ammu rääkida ühtsest kogukonnast, seda just erinevate huvide ja suhtumiste pinnalt.
Kuid just kõrvalejäämine ja otsuste vaikiv delegeerimine ametnikele kujundab sellist Viimsit, mida paljud enam ei armasta.
Rõõmu teeb, et oma elukeskkonna ja õigluse eest seismisel on kogukondade hääl viimasel ajal üha enam kuuldavaks saanud. Toon siin vaid mõned näited – Rohuneeme rannaala kaitsmine ebaseadusliku ehitustegevuse eest, loodusväärtustest lähtuv vastuseis Tammelaane arendusele ja liivakarjääride uuringutaotlusele, reaktsioon Haabneeme koolijuhi vallandamisele.
Õnneks on külades veel säilinud aktiivne tuumik, kes mitte ainult ei protesteeri ega nõua, vaid näitab ka ise valmidust panustada oma aega, andeid ja kui tarvis ka raha, et meie elukeskkond kas säiliks või saaks veelgi paremaks suurema kogukonna jaoks. Neid võib nimetada heas mõttes külahulludeks. Enamasti on tegemist samade inimestega, vähemalt oma koduküla näitel. Alles mõni päev tagasi valmis Tammneemes kümnekonna külaelaniku vabatahtliku töö panusena kena ja turvaline hakkepuiduga kaetud jalgrada. Ühtlasi saab seda pidada heaks näiteks koostööst vallavalitsusega, kes aitas kattematerjali kohale toimetada.
Foto autor: Andres Kalk
Ametnikega suhtlemisest on igasuguseid näiteid, alates aktiivsest kaasamõtlemisest kuni kantseliidiga ülevalamise ja tuimade vastulauseteni, et esitatud ettepanek pole mõistlik või põhjendatud. Enamik neist teeb siiski oma tööd südamega ja professionaalselt. Küll aga ei saa pidada talutavaks olukorda, kus vallaametnikule irvitatakse näkku, et kellegi erahuvide teenimine ongi talle palga sisse arvestatud.
Kahjuks on selliseid näiteid Viimsist rohkem kui üks ja „allumatusest“ või „valedest“ otsustest tingitud kaadrivoolavus oli eriti praeguse vallavalitsuse koosseisu algusperioodil üsna märkimisväärne. Seega ei vaja vallakodanike toetust ja kaitset mitte ainult meie igapäevane elukeskkond, vaid ka need vallaametnikud, kes julgevad jääda oma põhimõtetele kindlaks, isegi kui neid ähvardab töökaotus.
Taasasutatud valla algusaastatel sain ka teistpidise kogemuse. Oli paar juhust, mil minu kui reaametniku jutule tuldi kommikarbi või muu „meenega“. See tekitas kerget hämmingut, sest mingit teenet poleks olnudki vastu pakkuda. Võtsin seda kui äsja lõppenud sovetiajast kaasa võetud hoiakut.
Aga see pani ka mõtlema, millest ollakse valmis loobuma või millist meelehead pakkuma neile, kes tegelikke otsuseid teevad. Kindlasti ei tohi see tähendada loobumist oma seisukoha avalikust väljendamisest või selle peitmisest anonüümsuse loori taha, nagu on juhtunud mitme veebipetitsiooniga. Kas need ajad kestavad siiamaani edasi? Loodetavasti mitte. Loomulikuks saab pidada vaid võrdset partnerlust, kus vallakodanikud ei pea oma õiguste eest kasvõi kohtuni võitlusse asuma ja ametnikud seisavad ennekõike kogukondade huvide eest.
Andres Jaanus on Kogukondade Viimsi kandidaat vallavolikokku (nr. 121).
Viimsi Uudised
Jaga: