Ivo Rull „Populismi võidukäik“, 1. osa

Sissejuhatuseks lühidalt Eesti poliitikas kõige levinumad populistliku poliitika meetoditest.

Iga valimiskampaania eel arutatakse erakondade siseringides ja valimisstaapides, kui kaugele riskitakse sel korral minna valimispopulismiga.

Ühelt poolt on selge, et ilma meelepäraste lubadusteta pole valimistel edu loota. Inimlik soov elada paremini nüüd ja kohe ei kao kunagi ega kuhugi. Juba 16. sajandil tegutsenud inglise filosoof Francis Bacon märkis, et poliitikute poolt on „lootuste toitmine elutark ning kaval ja inimeste juhtimine lootuselt lootusele on parimaid vastumürke rahulolematusele“.

Näiteks pärast 2007. aasta eufooriliseks kujunenud parlamendivalimiste kampaaniat (sealt läks muuhulgas lendu Reformierakonna lubadus viia Eesti 15 aastaga 5 Euroopa rikkama riigi hulka) kainenesid peagi järgnenud masu käigus valijad oluliselt. Juba 2011. aasta Riigikogu valimistest saati erinevate erakondade agendasse kerkinud ettepanekud kehtestada kodanikupalk pole senini märkimisväärset kõlapinda leidnud.

Tugevalt lihtsustades saab valimispopulismi jagada nelja suurde gruppi.

Esiteks kiire palgatõusu, erinevate toetuste järsu suurendamise või tasuta teenuste lubamise ehk „Raha kohe kätte!“ grupp.  Tasuta ühisranspordiga kuulsust kogunud Keskerakond on alates 2014. aastat lubanud tõsta miinimumpalga 1000-le eurole ja seda lubavad nad nüüdki. Isamaa eestvedamisel muudeti mõne aasta eest kogumispensioni II sambast raha väljavõtmine võimalikuks enne pensionile jäämist ja sajad tuhanded inimesed on seda juba ka teinud.

Teiseks mingite süsteemsete muudatuste (haldusreform, maksureformid, haridus- ja tervishoiureformid jmt) lubamise ehk „Teeme Eesti uueks!“ grupp. Pole raske ennustada, et 2023. aasta parlamendivalimiste üheks keskseks teemaks saab energiaturu reform.

Kolmandaks meie riigile uut suurt visiooni ja eesmärki tõotavad lubadused ehk grupp „Utoopia rannik“. Seesama 15 aastaga 5 rikkama hulka ja paljud teised õõnsad deklaratsioonid. 2019. aastal lisandus sellessse gruppi erakond Eesti 200 oma ülimalt ebamäärase pika plaani retoorikaga, mis neid küll parlamenti ei aidanud.

Ning neljandaks hirmude ja ärevuse külvajate seltskonda. Siia koonduvad kõikvõimsa süvariigi müstifitseerijad, erinevad vandenõuteoreetikud, migratsioonis ja vaktsineerimises rahvuskehandi hukkajate kujutajad ning erineva agendada euroskeptikud (Rail Baltica vastased, traditsioonilise perekonna idealiseerijad  jmt). Kuna katk ja sõda on juba muutunud reaalsuseks, siis saab valijaid veel hirmutada nälja, ülemaailmse veeuputuse või tuumakatastroofiga. Kõige tüüpilisem hirmutamistaktika mitmetel valimistel on olnud Reformierakonna poolt valijate hirmutamine Kremli-meelse Keskerakonnaga.

Rahajagamise lubadused on kõige primitiivsemad. Samas on need teatud sihtrühmades, kus napib nii sissetulekuid kui haridust, nö kindla peale minek. Kurgid sulle, hääled mulle.

Süsteemsete reformide lubamise pluss erakondade vaates on nende teostamise pikaajaline perspektiiv. Enamasti ei jõua teha suuri asju ühe valimisperioodi ehk nelja aastaga. Seega ei pea ka järgmistel valimistel antud lubaduste täitmise eest otseselt vastutama. Miinuseks on keerukate reformikavade vähene atraktiivsus valijaskonna enamuses huvi äratamiseks. No kuidas ikka vormida haiglavõrgu ümberkorraldamise kava pilkupüüdvaks loosungiks?!

Utoopiad on sügavalt seotud meie unistustega. Isegi neid väliselt naeruvääristades näevad sisimas paljud siiski utopistlikes visioonides mingisugust sihti parema tuleviku suunas. Et kui me Euroopa viie rikkama riigi hulka ei jõua, siis kahekümne viies olla pole tegelikult kah paha.

Meedia annab oma panuse

Tänu online-meedia klikijanule ning telemeedia staarikeste-lembusele on avalikkuses uks uute „nägude“ ja „huvitavate algatuste“ jaoks alati lahti. Hoolimata sellest, et võimule pürgivad populistid käsitlevad naiivseid reporterid lihtsalt kui „kasulikke idioote“. Just kaasaegse meedia lihtsustav ja pealiskaudne käsitlusviis on suurepärane kasvulava populistlike poliitikute järjepidevaks võrsumiseks. Nad tulevad taas ja taas, sest olemas on meediabaas.

Ka täiesti arvestatava staatusega tipp-poliitikud ei ole tõrksad apoliitiliste häälte püüdmise nimel tegema meediatrikke. Endine peaminister Jüri Ratas on juba teatanud, et osaleb tänavuse valimiskampaania käigus tantsusaates. Any publicity is good publicity! Ratase tiimil tasuks muidugi hoolikalt läbi mõelda kõik riskid, mis kaameratest piiratud tantsupõrandal võivad keskealise ülekaalus mehele vallanduda. Mäletate veel, kuidas läks Ratasel selle Facebooki fotoreportaažiga kevadpühade teeme ära töökast laupäevakust? Sotsiaalmeediale on ju õigustatult palju halba ette heidetud,  kuid populiste naeruvääristavaid meeme, osad naljakamad kui teised, levib seal ohtralt.

Poliitik kerkib häältemagnetiks vaid siis, kui ta nimi ja nägu on tuntud ka väljapool poliitikahuviliste suht kitsast ringkonda. (Sotsiaal)meedia kui massikommunikatsiooni pakub erinevaid kiirteid massideni jõudmiseks.

20. sajandi mõjukas hispaania filosoofi José Ortega y Gasset’i põhiteos „Masside mäss“ on populaarne raamat, mis aitab hästi mõista populismi tuuma. Gasset kõneles massiinimese esiletõusust bolševismi ja fašismi kontektis. Ta arutles, kas ja kuidas intellektuaalne eliit suudab massiühiskonnas oma positsioone säilitada.

Gasset’i esseistlik käsitlus eliidi ja rahvamasside polaarsusest ilmus juba 1930. aastal, ent paljud tema mõtted pole tänaseni kaotanud oma aktuaalsust.

Tänapäeval ei tohi ükski poliitik, kui ta just ei soovi teha mainelist harakiri, tõstatada küsimust massiinimeste pädevusest orienteerumaks keerulistes valikutes. Mis sest, et sageli on energiaturul toimuv või metsamajanduse metoodika spetsiifiline ning raskepäraselt formuleeritud. Seega on lihtsam valijatele presenteerida oma kesta, mitte tüütada teda sisuliste küsimustega. Valijaskonna lõviosa ei saa paljudest asjadest lihtsalt aru ning keeldub oma mõistmatust ka iseendale tunnistamast. Seega tuleb poliitikul tuntud  vanasõna parafraseerides järgida põhimõtet „Kiida valijat, küll valija otsustab“.

Just siin peituvad populismi võidukäigu juured. Kaheksa aastat tagasi arvasin raamatus „Populismist“, et populism Eestis küll levib, aga siiski suhteliselt piiratud kujul, väljendudes domineerivalt vaid paari erakonna tegevuses.

Arvasin ka, et üha kasvava poliitilise kirjaoskamatuse kompenseerib enamasti Eesti rahva eluterve skepsis. Paraku pean nüüd tõdema, et populistlik lähenemine on saanud meie poliitikute hulgas viimasel kaheksal aastal üha popimaks. Skepsis, eeskätt Euroopa Liidu ja liberaalse maailmavaaate suhtes, on sellele äraspidiselt veelgi hoogu lisanud. Kinnituseks hiljutine EKRE edulugu valitsuserakonnaks saamisel ning erinevatest maailmavaatelistest kõlakodadest pärinevad populistlikud platvormid nii peavoolumeedias, sotsiaalmeedias kui arvukates nišikanalites. Kus üksteisega sarnaseid seisukohti jagavad grupid võimendavad üha pöörasemaid ideid.

2023. aasta Riigikogu valimisralli on alanud. Kavatsen selle kaasa teha siinset e-raamatut valimiskampaaniatega paralleelselt kirjutades. Kinnitage rihmad!

Tunnuspilt: kollaaž Jüri Ratase populistliku sotsiaalmeedia postituse parafraasidest.

Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 17. septembril.

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised

 

Jaga: