Kuna olen Viimsi poolsaare tehnosüsteemide võimalikke parendusi juba käsitlenud, siis järgnevalt liigun edasi Prangli saare teemade juurde.
Loodatavast saab nii sealne kogukond kui valla otsustajad alljärgnevast mõne idee edasiliikumiseks.
Elekter. Täna toodavad saarel elektrit diidelgeneraatorid, mille miinusteks on kõrged hooldus- ja käidukulud ning kallis diiselkütus. Piisaks ju ka ühest generaatorist, kui ei oleks vajalik tunnipõhine sage hooldusvälp ning avariide minimeerimine.
Juba 1990ndate teisest poolest mitmel korral läbi viidud tuuleuuringud näitavad, et vajalikku tuuleliikumist aastate lõikes Pranglil ei ole. Kõik ettevõtted on oma plaanidest tuuleenergia vallas varem või hiljem loobunud. Minimaalne tuulevajadus aastaringselt 10 meetri kõrgusel on 6 m/s ja seda ei ole ükski mõõtmine ega uuring suutnud tõestada. Seega saab täna kindlalt väita, et soov Pranglil tuuleenergiat arendada ei päde.
Ainus tõsiselt võetav alternatiiv tuulele on päike. Tänased päikesejaamad suudavad edukalt töötada ka valguskiirguse toimel ja see tehnoloogia on energeetikavallas üks kiiremini arenevaid. Seega vaadates tarbimiskoormusi, oleks üks võimalikest variantidest 3 x 60kW koos 150 kW inverteriga päikesejaama rajamine. Maksumus koos projekteerimise ning üldehituslike töödega oleks umbes 140 tuhat eurot. Diiselgeneraatoreid saaks kasutada vajadusel tipukoormuse katmiseks ning tekkivates eriolukordades. Antud projekti puhul oleks võimalik kasutada ka EL taastefondi ning keskkonnasäästu meetmeid.
Vesi. Kuna Prangli eripäraks on gaasi kogunemine saare alla, siis sügavamaid puurkaeve kui 15 m rajada ei saa, kuna esineb gaasipursete oht. Täna rajatud kolme puurkaevu toorvesi tervisele otseselt ohtlik ei ole. Kuid neist saadava vee ebameeldiv maitse, värvus ning keemiline koostis tekitavad tarbijates ebamugavust. Kehtestatud normidele see vesi ei vasta.
Lahendus oleks lisaks praegusele kolmele puurkaevule rajada veel üks puurkaev koos 2 x 6 m3 mahutitega. Kui paigaldada veepuhastusjaama rauaeemaldus-veepehmendusseade Osmonics tootlikkusega 2,5 m3/h, tagaks see nii pH, raua, mangaani ja kareduse normide täitmise ja vee ohutuse tarbijatele. Jaama parenduse ning puurkaevu rajamise maksumus võiks olla ligi 80 tuhat eurot. Salvkaevude kasutajatele saaks sama projekti raames pakkuda autonoomseid seadmeid tootlikkusega maksimaalselt 800l/h. Selliste seadmete hind koos paigaldusega umbes tuhat eurot.
Kui tarbvee projekt siduda kanaliseerimise lahendusega, oleks võimalik toetusmeetmete rakendamine. Praeguses olukorras on olmevee kanaliseerimine lahendatud kas imbväljakute, septikute või lihtsalt minnalaskmisega. Vastavalt südametunnistusele.
Seega imbväljakute ning kogumiskaevude asemel on vajalik kokku võtta kõik kanaliseerimispunktid ning vastavalt tarbimismahtudele teha vajalikud arvutused biopuhastite paigalduseks. Miks biopuhastid, mitte septikud koos imbväljakutega? Lihtne vastus on jällegi keskkonnahoiu raames pakutav toetusmeede.
Biopuhastitega on omavalitsusel õigus saada projektile rahastus taastefondist, septikute ning imbväljakute puhul mitte.
Ehkki seadmed on väliselt sarnased, erineb nende puhastusprotsess kardinaalselt. Biopuhastite puhul on täna lisaboonuseks ka see, et uued tooted ei vaja enam puhastusprotsessi läbiviimisel elektrit.
Biopuhastite puhul saab ka kindlalt tagada keskkonda tagasi juhitava vee ohutuse ning saare ökosüsteemi jaoks on see täna kindlasti parim valik.
Eeltoodud ettepanekud eeldavad loomulikult esmalt saareelanike nõusolekut, tagasisidet ning heakskiitu. Ilma põhitarbija otsuseta edasi liikuda ei saa. Teiseks on vajalik ettepanekute arendamiseks pädeva projektijuhi värbamine, kellel on protsessi läbiviimiseks vajalikud teadmisted ja oskused. Ilma pädeva inimeseta jäävad plaanid lihtsalt headeks mõteteks.
Jaak Sepp on tehnosüsteemide insener (Kogukondade Viimsi).
