Kaljo Alaküla mälestusteraamat „Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini“ sisaldab mitmeid värvikaid lugusid elust Viimsis nõukogude ajal.
Toome ära katkendi sellest, kuidas toimus 1965. aastal kolhoosile LAZ bussi hankimine Oskar Kuuli ülesandel varustaja Kirsipuu poolt.
„Aga see lugu, mida mina tahan jutustada, sai alguse paar päeva pärast Mikojani* Eestist lahkumist. Mingi arutelu käigus ütles Oskar Kirsipuule: „Näe, bussi oleks hädasti tarvis. Sa oled kõva varustaja. Teen sulle kolme kuu palga, kui uue bussi välja ajad.“ Kõik see oli muidugi räägitud ja öeldud nii muuseas, nii rohkem naljaga pooleks.
Järgmisel päeval Kirsipuu kadunud. Jättis kontorisse teate, et tema läinud Kuuli käsul uut bussi muretsema.
Ja nüüd ma räägin seda lugu nii, nagu kadunud Oskar selle kunagi mulle ise jutustas.
Kirsipuu sõitis Moskvasse. Läks Ülemnõukogu Presiidiumi kodanike vastuvõtu büroosse ja teatas, et tema on Eestist, Kirovi-nimelisest kalurikolhoosist ja soovib saada Anastass Mikojani jutule. Muigugi Mikojani jutule meest ei lastud. Aga kuna Anastass oli oma alluvatele oma äsjasest Eesti visiidist suure vaimustusega rääkinud, helistati büroost Anastassi abile, samuti äsja Eestist parimate muljetega naasnud mehele. Ja see võttis Kirsipuu vastu, mis omakorda oli juba väga suur saavutus.
Ja siis sellele mehele Kirsipuu teatas, et kui Mikojan Eestis ja Kirovis oli, lubas ta meie kolhoosile LAZ bussi. Muuseas, see riistapuu oli tol ajal Liidu parim. Eks siis abi helistas Anastassile, et nii ja naa, et olete lubanud Kirovile LAZ bussi ostuloa.
Mikojan oli tol ajal, kui ta Eestis käis, juba üksjagu aastates mees. Küllap ta oli siin veel ka nii mõnegi pitsi võtnud, küll kommunistliku partei, küll rahvaste sõpruse auks. Võib siis inimene kõike mäletada. Ja nii ta abile vastaski: „Aga väga võimalik, aga väga võimalik. Sa ole hea mees, helista Minskisse ja korralda see pisikene asi ära. Las eraldavad Kirovile LAZ bussi!“ Ja samas, valitsuse liini mööda, andis abi Anastassi korralduse tehase peadirektorile edasi, kes lubas selle kohe täitmiseks võtta.
Teadagi tänas Kirsipuu abi ja tema kaudu Mikojani kogu kolhoosi töörahva ja Kuuli nimel südamest. Ise aga põrutas esimese lennukiga Minskisse. Muidugi võeti N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe, poliitbüroo liikme saadik peadirektori enda poolt vastu ja lubati see väike asi käigult ära korraldada. Mingu aga Eestimaa mees tehase turustusosakonda.
Muidugi oli sinna antud korraldus „mikojani“ buss esmajärjekorras vormistada. Aga kuna füüsilisi bussi tuli konveierilt vähem, kui oli jooksvalt välja antud müügikorraldusi, otsustas Kirsipuu, et mitte midagi ei või jääda juhuse hooleks. Nimelt istusid paljude transpordiorganisatsioonide esindajad Minskis nädalaid, et nendele eraldatud sõiduriista kätte saada. Ja küllap paljud, kui mitte kõik, siis vähemalt lõunaosariikide mehed olid kellele vaja priske kinnise ümbriku pihku pistnud. Aga mäletate küll, ma kusagil juba kirjutasin, et kinnisel ümbrikul oli suurem võim kui rajoonikomiteel.
Järgmisel hommikul varakult enne tööpäeva algust läks Kirsipuu tehasesse. Kui selleks päevaks väljakutsutud bussisaajad kohale ilmusid, väljus ta kui kohalik asjamees sekretäri kabineti uksest, mille koristaja oli talle tema palvel lahti jätnud ja teatas: „Seltsimehed, vastava ametniku haigestumise tõttu täna busside vormistamist ei toimu. Palun teid lahkesti homme tagasi tulla.“ Ja siis kukkuski nii välja, et kui turustusosakonna töötajad sel hommikul tööle tulid, oli imelikul kombel kohal ainukese bussisaajana ENSV Kirovi kolhoosi esindaja. Kuna sellele kolhoosile bussi väljaandmiseks oli olemas peadirektori enda korraldus, ei nõutud erandina ettemaksu, vaid vahetati Kirsipuu volitus bussi vastu. Viimane oli ettenägelikult juba autojuhi Tuulmäe Antsu kohale kutsunud ja nii läkski sõit kodu poole lahti.
Ja 5-6 päeva pärast Kirsipuu kolhoosist lahkumist sõitis ta uhiuue LAZ-iga vana kontori ette ja läks esimehele oma saabumisest ette kandma. „Ma ei uskunud oma silmi,“ jutustas Oskar. „Buss mis buss. Ja veel pealegi jumala uus. Vist katsusin seda riistapuud isegi käega. Nii uskumatu tundus kogu see lugu.“
Muidugi sai Kirsipuu oma kuupalgad kätte. Aga targa mehena kogu bussisaamise üksikasju, erit seda kohta, kus ta Venemaa „presidenti“ oli lollitanud, jutustas ta igaks juhuks alles paar aastat hiljem, kui nagu juristid ütlevad, asi oli aegunud ja karistamisele enam ei kuulunud. Pealegi oli selleks ajaks Anastass Mikojan juba manalamees.“
*Anastass Mikojan (1895 – 1978) oli aastatel 1919 – 1965 NLKP Poliitbüroo liige ning aastatel 1964 – 1965 Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimees.
Tunnusfoto: LAZ-695 buss (printerest.com)
Kaljo Alaküla (1923 – 2016) töötas 1960ndatel Kirovi nimelise kalurikolhoosi kalatööstuse juhatajana ning 1970.–1980. aastatel kalurikolhoosi juhatuse esimehe asetäitjana. Pärast kalurikolhoosi erastamist töötas mõnda aega AS-is Esmar.
Viimsi Uudised
Jaga: