Eesti inimarengu aruandes 2019/2020 on avaldatud geograaf Antti Roose artikkel „Planeerimisvabaduse võidukäik eeslinna-Eestis“.
Refereerime järgnevalt Antti Roose artikli neid kohti, mis kaudsemalt või otsesemalt puudutavad Viimsi avaliku ruumi kaootilist arengut.
Roose osundab, et tüüpilises Eesti eeslinnas elab neljaliikmeline pere, isa-ema käivad tööl (ka kodukontoris), kui pole just vanemapuhkusel, lapsed kesklinna koolis. Hinnalisteks pereliikmeteks on auto ja tõukoer. Avalikus ruumis, kergliiklusteedel tehakse innukalt sporti. Sotsialiseerumine toimub pereringis, tagahoovis on mängumaja ja hüppevõrk, kasvuhoone ja väliköök. Meeleolu loovad muruniiduki mürin ning sõpruskondlikud sauna- ja grilliõhtud.
Antti Roose peab kõige intensiivsemalt eeslinnastuvate asumite hulka kuuluvat Viimsit omaette nähtuseks Ta märgib, et Viimsi ja Haabneeme alevik ning Randvere, Pärnamäe ja Püünsi külad on tänaseks juba väikelinna mõõtu.
Eeslinnastumise protsessi liikumapanevateks jõududeks on Roose hinnangul aktiivne kinnisvaraturg ja liberaalne õigusruum Linnalähised maa-alad on arendaja ja planeerija unelm.
Samas märgib Roose, et valglinnastumisel väljendab maakasutuse muutust ribakujulise, lapilise ja eraldatud hoonestuse teke. Mis omakorda toob tihti kaasa raiskava maa-, energia- ja taristukulu, keskkonnareostuse, ummikud ja mitmed teised välismõjud.
Eeslinnamaade arendamine on autori hinnangul juriidilis-menetluslikult ning insener-tehniliselt lihtne, kulutõhus ja kiire. Linnalähised omavalitsused ei ole asustuse arengut piiranud ning planeeringulahendused sünnivad üldiselt arendaja-omavalitsuse mõlemapoolses huvis, heas tahtes ja lihtsakoelistes lahendustes. See aga muutub probleemiks ‒ arendatava-ehitamata maa ülepakkumine viib juhuslikes külgnevustes ja arendusjärjestuses ebaloogilise katkestustega maakasutusmustrini.
Antti Roose hinnangul võiks oletada, et eeslinnas, vabade maade külluses, parema elukeskkonna ja roheluse argumentidega planeeritakse avalikku ruumi kaalutletumalt, kui see on võimalik tihedas kesklinnas. Elamutevaheline tühjus võiks ju olla hästi organiseeritud sidus avalik ruum. Tegelikkuses piirdutakse esmavajalikuga, mis uuselamute ümber väljendub mõne puu, heki, parkla ja mänguväljakuna, ning esineb ka juhtumeid, kus esialgu ühiskasutusse planeeritu on ala- või väärkasutuse tõttu läinud hiljem piiratud erakasutusse.
Antti Roose artikli täisteksti saab lugeda SIIT.
Fotogalerii kaootiliselt arendatud Viimsi ja Haabneeme alevikest:
Viimsi Uudised
Jaga: