Valimiskampaanias Suure Vastasseisu tekitamine on kasulik mõlemale võitlevale osapoolele.
Esiteks võimaldab see vastanduvatele parteidel reljeefselt välja mängida oma põhisõnumeid ja mobiliseerida oma toetajaid valimistel osalema. Dramaatilisi debatte, mis sageli kalduvad lihtlabaseks kraaklemiseks, esitletakse kui otsustavat heitlust riigi ja rahva saatuse nimel.
Teiseks võimaldab vastandumine kahel juhtival poliitleeril pisendada ülejäänuid valimistel osalevaid erakondi. Kuna vastasseisust kõrvalejäetute hulgas valimiste võitjat ei nähta, siis pööravad poliitikakaugemad inimesed neile vähem tähelepanu. Ning siiski pigem kontekstis, et emba-kumbaga valimiste finalistidest on nood valmis hiljem koalitsiooni moodustama.
Kolmandaks annab juba poolt-vastu (must-valge, ei-jah) vormistus sõnumitele üksjagu võimendust. Äärmuslikematel juhtumitel hakkab kogu valimiskampaania meenutama valgusfoori, kus pikalt põleva keelava ja lubava tule vahel vilksab vaid korraks kollane latern. Samas märkimisväärse hulga valijate jaoks muutuvad mitmed teemad nõndaviisi lihtsustades nii arusaadavamateks kui meeldejäävatemaks.
Kõik käimasolevaid valimisi vähegi süvenenumalt vaatlejad on tõdenud, et Reformierakond on seekord vahetanud oma sparringpartnerit. Nüüd on pikka aega Suures Vastasseisus püsinud Keskerakonna asemel sinna valitud EKRE. Muide, kelle omal ajal mängis Tallinna TVs suureks paljuski Keskerakond. Kes toona otsis lisaks Reformierakonnale vastandumisele veel üht väikest, äärmuslikumat ja ohutumat seltskonda, kellega publikut haaravat poliitilist sõnasõda pidada. Tallinna TV oli nähtav vabalevis, mis ühtlasi tähendas ka auditooriumi, kellel polnud võimalust või soovi osta mõnd rikkalikuma kanalitevalikutega telepaketti. Ja nõnda leidiski EKRE tee inimesteni, kelle riik oli ühes või teises küsimuses unustanud või kes polnud jõudnud isiklikult sammu pidada meie üldiste edusammudega.
Suurest Vastasseisust kõrvale jäetud erakondadel tuleb kampaanias lahendada mitmeid strateegiliselt tähtsaid küsimusi. Kuidas positsioneerida end tekkinud pingeväljal? Kas minna kaasa ühe või teise suure vastanduja retoorikaga? Kas ehk tekitada mõni teine, ilmselt küll oluliselt väiksema mõjuga vastandumine mõnes teise nö suurte poiste mängust väljajäänuga?
Lõppude lõpuks võib see Suur Vastasseis, kui osapooled peaksid selles liiga agressiivseteks või ebaeetilisteks muutuma, mängida kätte üllatava šansi mõnele väiksema toetusega, ent vaoshoitumale seltskonnale. Enamasti see võimalus ei realiseeru, sest Suures Vastasseisus osalejad mõistavad taolist riski ning tõmbuvad mingil hetkel liiga argessiivseks kujunenud võitlusest veidike tagasi.
Öelgu vastandumise kriitikud kuitahes mõistlikke argumente sellise poliitteatri suhtes, siis ära ei kao see mitte kunagi.
Sügavamad põhjused peituvad valimiskampaaniate enda loogikas, kus suhteliselt lühikesele perioodile koondub arutul hulgal poliitilist kommunikatsiooni nii sõnas, pildis kui helis. Et sellises kakofoonias saavutada valijaskonna enamuse tähelepanu, mõistmine ja toetus, tulebki erakondadel disainida oma sõnumid must-valgeks ning serveerida neid agressiivselt.
Selleks ongi hea omada sparringpartnerparteid (oh, milline sõna!), kes mängib vastu sama jõuliselt ning kellega ühise koalitsiooni moodustamise võimalused on üldjuhul vaid hüpoteetilised.
Eelolevatel kuudel saame neid vastandumismängude elemente näha lõpututes variatsioonides ja kõikvõimalikes kanalites. Nii nagu reaalses poksiringis on reeglite kohaselt võimalik lüüa oma vastast nõnda, et too teadvuse kaotab (halvimatel juhtumitel lõplikult), on ka valimiskampaaniates levinud ja tolereeritud agressiivsete rünnakute kasutamine. Kõikidel järjestikustel valimistel läbi kolme aastakümne on meie avalikkuses olnud arvajaid, kes on öelnud mingil hetkel krestomaatlise lause a’la „Nii räpaseks pole valimised mitte kunagi varem läinud, see on täiesti uus tase!“. Ja nelja aasta pärast on erinevad ütlejad saanud seda mõtet ikka ja jälle korrata. Tegelikkus muidugi nii lineaarne ei ole, pigem ikka spiraalne, kus vanu trikke kasutatakse uuele ajale omaste modifikatsioonidega.
Olen juba kuulnud avalikus eetris hinnanguid, et nüüd on käivitunud meie lähiajaloo kõige räpasem valimiskampaania. Küllap kuulen eelviidatud stammlauset lähikuudel erinevates variatsioonides veel ja veel. Paraku mingil hetkel sigineb igasse valimiskampaaniasse momente, kus vahendeid eriti ei valita. Erakondade aktiiv mobiliseerub militaarsel moel – juhtimise tasandil saavad parteikontoritest valimisstaabid ning operatiivtasandil kaubanduskeskuste esistes valimistelkides lüüakse minilahinguid valijate tähelepanu nimel. Taolise „sõja“ kontekstis tehaksegi avaldusi ja tegusid, mida poliitika stabiilsusperioodidel ei tehta. Ning kui kui hoogsa vastandumise käigus saab poliitilisest vastasest sujuvalt poliitiline vaenlane, olekski nagu lubatav „nende“ suhtes ka alatu käitumine ning solvava retoorika.
Aga pole hullu, elame ka need valimised üle.
Tunnusfoto: pixabay.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 17. detsembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: