Kevad tuleb, vesi vuliseb kraavides ning ega suvigi kaugel pole. Mida oodata ja kuidas enda plaane seada, et aed roheline oleks, surve kraanist ei kaoks ja vee maitse basseinivett ei meenutaks?
Esiteks peaks kastmiveeks planeerima igaüks enda vihmaveekogumissüsteemi. Seda rajades tuleks kindlasti arvestada tuhandetes eurodes kuluga, aga lõppkokkuvõttes on see odavam, kui tänase tariifiga (lagi ei ole kindlasti käes) võrguvett kasutada. Omavalitsus on küll lubanud investeeringuid ja projekte elanikkonna toetamiseks, aga need on siiani ainult lubadusteks jäänud. Või on see müstiline ,,pikk plaan“, millest asjaosalised vist ise ka aru ei saa, mis loom see on.
Fakt on see, et vett on vähe, mida tõestab ka järjekordne uuring ning peale veeühenduste Tallinnaga seda kusagilt juurde ei teki.
Millised on Tallinna veevarustusvõrguga liitumisega seotud plussid ning miinused?
Plusse on vaid üks: saame koguseliselt vett juurde, mis tagab vajaliku veehulga tarbijatele.
Miinuseid aga vähemalt neli:
– pinnavee kvaliteet jääb alla põhjaveele;
– väljast tarnitava vee hind on kallim, kui kohapealt pumbatava;
– lisavesi loob soodsa pinnase ja ettekäände anda roheline tuli arendustele ning seeläbi veelgi suuremale negatiivsele keskkonnamõjule ja elukvaliteedi langusele;
– väljast tarnitavat vett torustikesse seisma jätta ei tohi, sest tekivad bakteriaalsed ohutegurid tervisele.
Palju on räägitud Legionellast, kirjutan lühidalt lahti, millega täpselt tegu.
Legionelloosi tekitajaks on bakter Legionella pneumophila, mida on üle 40 liigi, inimestel põhjustab haigusi üle 10 liigi. Legionella on väliskeskkonnas ulatuslikult levinud jõgede ja järvede vees, teistes veekogudes, kust nad satuvad olmeveesüsteemidesse. Bakter paljuneb veetemperatuuril +20 – 45°C, ei paljune temperatuuril alla +20°C ja üle +60°C. Vähemalt 90% mikroobidest hävib +60°C juures kahe minutiga. Bakterid on kloori suhtes piisavalt vastupidavad, biotsiidid hävitavad eelkõige bioloogilise kile. Legionella suudab säilitada oma elujõulisust külmas ja seisvas vees pikemat aega.
Bioloogilised kiled, vetikad, amööbid ja muud bakterid veetorudes ja veehoidlates ning sademed, muda, rooste, ebatasane pind, vuugid aitavad kaasa legionellade säilimisele ja paljunemisele. Nende tegurite koosmõjul võib legionellasid leida ka mõnda aega kasutamata joogivee- ja soojaveetorustikus, veeparkides ja basseinivees, dušivees ning kliima- ja jahutusseadmetes. Legionellasse nakatumise sümptomiteks on kõrge palavik, kuiv köha, peavalu ja lihasvalu, õhupuudus, valu rinnus ja harvem kõhulahtisus. 5 – 15% juhtudest lõpeb haigus surmaga.
Nüüd peaks olema selge, miks kastmisvett tavatarbeks kasutada mõtet ei ole.
Igaüks meist saab panuse anda, et mõistlikult vett kui ühist ressurssi tarbida, aga tegelikult on kõik poolsaare kandevõime ning poliitiliste otsuste taga.
Mida me tahame ja kuidas edasi läheme?
Puhast vett kõigile.
Jaak Sepp on Viimsi vallavolikogu rahanduskomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: