Veel paar põlvkonda tagasi võis kogu Viimsi elanikkonna jagada ranna- ja maarahvaks, neist esimestele oli meri peamiseks elatusallikaks.
Nüüdseks, kus Viimsi tõeliste rannakalurite loendamisel jääb ka ühe käe sõrmi üle, on merel viibimisest üha enam saamas hobi ja suuremale osale viimsilastest on meri vaid distantsilt lähedal.
Meri tõmbab enda poole, miks muidu rahvas siiakanti kolida tahab. Küsimus on aga selles, kui käegakatsutav mere lähedus tegelikult on. Tehes augustis lühimatku piki mereranda, kogesime palju positiivset, ent aeg-ajalt tuli ikka ja jälle takistusi ette. Keegi meist ju ei kahtle, et meri Viimsi poolsaare ümber on avalik veekogu ja selle kasutamine ning mere ääres viibimine igaüheõigus. Keskkonnaseadustiku üldosa §38 seletab seonduva kallasraja teema arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt lahti. Piki randa liikumise tõkestamine on erinevatel põhjustel (maa kuivendamine, karjatamine, aga ka sadama-alad) küll võimalik. Aga see ei vabasta maaomanikku kohustusest tagada läbi-, mööda- või ülepääs takistusest kas piki kallasrada või mujalt oma kinnisasjalt.
Omavalitsuse ülesanne on kallasraja temaatikaga arvestamine planeerimisel. Vallavalitsusele on olukord üldiselt teada, probleem seisneb enamasti vähenõudlikkuses selle õiguse tagamisel. See on otsapidi seotud ka takistuste loomisega ajal, mil planeerimine oli vallas kaootiline (1990ndatel enne üldplaneeringu kehtestamist) ja mõned maaomanikud seda enda huvides ära kasutasid. Juba kättesaadud privileegidest loobumine või nendes järeleandmiste tegemine võib olla valulik, ühe näitena toon siin poolsaare tipu.
Omamoodi piiranguid seab ka loodus ise. Kuna poolsaare ümber on asustus tihe, jääb suur osa ehitisi ja rajatisi ranna ehituskeeluvööndi (tiheasustusalal 50 m) piirile või selle lähedale. Et see piir lähemale ei nihkuks ja vara otseselt ohustama ei hakkaks, on järsema kaldanõlvaga aladel rannakindlustuse rajamine vältimatu. Eriti aktuaalne on see Viimsi läänekaldal, kus „koostööd“ teevad laevalained ja talvetormid. Aga tükati ka alal Leppneeme sadamast Kibuvitsa teeni Randveres. Kaldakindlustuse ehitamine on enamasti kallis ettevõtmine ning nõuab püsiva tulemuse saavutamiseks teadmisi ja oskusi. Retkel Pringi Vabaõhumuuseumist Haabneeme poole kogesime, et liikumine hästi tehtud kindlustusvallil võib olla ohutu ja lausa nauditav.
Milline siis oleks „kasutajasõbralik“ kallasrada?
Aastast 2007 pärineb õpetlik lugu, kuidas Randvere küla piiresse kavandati suurejoonelist ranna-ala. Koos parkimisvõimaluste, valgustatud kergliiklusteede, spordi- ja mänguväljakute, puhke- ja lõkkeplatside, purjetamis- ja surfikeskuse, müügi- ja laenutuspaviljonide ning muu juurdekuuluvaga nagu ühes korralikus kuurordis.
Selle suurejoonelise planeeringu algatamisele olevat lähipiirkonna külade elanikest oma poolthääle andnud ligi tuhat. Eriarvamusele jäid tookord aga rannaäärsete kinnistute omanikud ning tänaseks on muutunud vaid niipalju, et vallavalitsus on suutnud „kultuuristada“ umbes 1,5 ha suuruse maatüki Kibuvitsa ja Kirikaia tee vahelisel alal. Ka see investeering pole end tasunud ja sissetallatud teeradade järgi otsustades kasutatakse vaid tillukest osa kinnistust. Põhjus on lihtne – mööda mereäärt Muuga poole liikuda pole võimalik (loe „Priit Robas selgitas volikogus Randvere kallasraja mitteläbitavust“).
Samasugust ei kuhugi viivat kallasraja lõiku on vald enda hoolde võtmas seni veel vaidlusalusel Tammelaane planeeringualal Randvere-Tammneeme piiril. Kuidas on see kooskõlas eespool mainitud omavalitsuse rolliga kallasradade toimimiseks eelduste loomisel? Lennukaid ideid on välja käidud ka poolsaare teises servas, kui mainida betoonvaiadele kavandatud promenaadi Miidurannast Haabneeme supelrannani…
Kindlasti on viimsilaste hulgas neid, kes näeksid siingi suurlinlikku lähenemist. Aga suuremat osa rahuldaks ka looduslik kallasrada nii laias ulatuses kui võimalik. Enda jaoks avastasin põlise viimsilasena alles möödunud suvel võrratu mereäärse metsaraja Rohuneemest Kelvingini, ehkki lõike sellest olin varem läbinud nii jalgsi, rattaga kui suuskadel.
Mõnusat kulgemist pakub ka näiteks Niinepuu ja Kaevuaia tee vaheline lõik Randveres, kus paar maaomanikku on merevaate avamiseks koguni roogu niitnud.
See hool ja vaev pole siiski nende pärast ette võetud, kel oma kodurand puudub, pigem oleks korralikul maaomanikul endal piinlik omandit rääma lasta. Ehkki möödakäijatest pudeneb aeg-ajalt ühtteist ka kallasrajale, ei pea maaomanikud prügi üleskorjamist reeglina suure kella külge paneku vääriliseks. Parem on muidugi järgida soovitust, et kõik, mida oled loodusesse kaasa võtnud, jaksad ka tagasi viia. Nii on lõppkokkuvõttes rahulolu mõlemapoolne.
Meie suvistest käikudest jäi veel katmata lõike, aga põhiprobleemid said ehk kirjeldatud. Kallasraja temaatika on Viimsis paiguti terav, aga teiselt poolt ei maksa lahendustega ka üle pingutada. Mereäär peaks jääma kohaks, kuhu on lihtne pääseda ning kus liikumine tagab eraldatuse ja häirimatuse tunde nii külastajale kui maaomanikule. Viimsi on selleks veel parasjagu hõredalt asustatud ja nii peaks jäämagi.
Andres Jaanus Tammneeme külaseltsi juhatuse liige.
Tunnusfoto: Kallasrajale suunav viit Tammeranna teel.
Loe samal teemal:
„Esimene kallasraja videoreportaaž: Randvere“
„Teine kallasraja videoreportaaž: Rohuneeme“
„Kolmas kallasraja videoreportaaž: Pringi“
Viimsi Uudised
Jaga: