Erik Gamzejev: munitsipaalmeediale ei ole õigustust

Avaldame ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejevi nõusolekul tema 4. juuli Põhjarannikus ilmunud arvamuskommentaari.

Riigikogu, valitsus või mõni ministeerium ei anna välja oma ajalehti. Ammugi ei vilgu nende kodulehel pitsa, ööklubi ega üldse mingid reklaamid.

Ometigi pole muret, et Eesti elanikud seepärast infosulus oleksid. Oluline teave on olemas veebilehtedel, kus see on kõigile huvilistele vabalt kättesaadav. Laiemat huvi pakkuvaid teemasid käsitlevad nii rahvusringhääling kui erameediakanalid nii eesti kui ka vene keeles.

Samamoodi tuleb elanike teavitamisega toime ka osa omavalitsusi. Teised aga peavad vajalikuks anda regulaarselt välja oma lehti, toimetades neid mõnel pool kord nädalas, mõnel pool harvemini inimeste postkastidesse. Justkui tasuta.

Tegelikult ei ole tasuta munitsipaalajakirjandust olemas: selle maksavad sunniviisil kinni kõik kohalikud maksumaksjad ja selle tulemusel jääb lihtsalt muudeks avalikeks teenusteks kohalikus eelarves vähem raha. 

Osa munitsipaallehti müüb oma väljaannetesse ka reklaami, õigustades seda kulude kokkuhoiu sooviga. Sisuliselt on see kõlvatu konkurentsi pakkumine erameediale. Näiteks Narvas iga nädal ilmuva munitsipaallehe eestvedaja Andrus Tamm ei püüagi salata, et nad konkureerivad eralehtedega, võideldes reklaamiklientide eest nii paber- kui ka veebiväljaandes.

Sama väitis mõned aastad tagasi ka tollane Jõhvi vallavanem Martin Repinski, kui ta vallalehe oma riigikogusse kandideerimise ajaks sagedamini ilmuma pani. See oli tema meelest normaalne konkurents. Vaevalt peaks ta aga kitsekasvatajana ausaks turuvõitluseks seda, kui poelettidele ilmuks pidevalt tasuta võtmiseks vallavalitsuse farmis avaliku raha eest toodetud kitsepiima ja -juustu.

Meediaturul on aga olukord, kus munitsipaallehed, mis võtavad suurema osa ajalehe väljaandmiseks vajalikust rahast kohalikust eelarvest, saavad tänu sellele reklaami müüa soodsamalt eralehtedest, kes peavad oma kulud katma tellijatelt ja reklaamist tuleva rahaga.

Eriti kurioosne on, et kui erameedia panustab oma tegevusega kohalikku eelarvesse maksutulu, siis omavalitsus kasutab sedasama raha temaga konkureerimiseks.  Konkurentsiamet on vaadanud seda juba palju aastaid pealt, aga ei mürista, sest seadusandja võimaldab sellist ebaausate reeglitega mängu.

Munitsipaalmeediale ei ole tõsiseltvõetavat õigustust ja see ei lahenda mingeid avalikke probleeme. Olukorras, kus üle 90 protsendi elanikest on internetikasutajad, on võimalik  kogu omavalitsuste oluline info selle kaudu elanikeni toimetada. Pingutada tasuks sellega, et info oleks seal paremini ja kasutajasõbralikumalt korrastatud. Et otsused ja protokollid jõuaksid kiiremini veebi, et bürokraatlikus sõnastuses korralduste ja määruste juures oleksid vajaduse korral üldarusaadavad kokkuvõtted ja selgitused.

See oleks võimu poolt avalikkuse informeerimisel kõige olulisem, aga mitte pildisarjad ja videod linnapeade ja vallavanemate “kangelastegudest” või opositsiooni siunamine, sekka pildikesi muust ilusast ja õnnelikust elust omavalitsuses tänu silmapaistvatele juhtidele.

Munitsipaalmeedial kipub laias laastus olema vaid kaks suurt eesmärki. Esiteks kindlustada avaliku raha toel võimulolijate võimul püsimist ja teiseks nõrgestada kohalikku vaba ajakirjandust, kes oma kohust täites jälgib kriitiliselt majandusliku ja poliitilise võimu teostamist.

Üheks eredaks kinnituseks, et jutt elanike informeerimise vajadusest on paras mull, on näiteks see, et Jõhvi otsustas oma vallalehe ilmumise peatada koroonakriisi puhkemisel. See on ajal, mil vallalehe ilmumisel oleks olnud mingigi mõte ja põhjendatus, et teavitada elanikke viiruse levikuga seotud ohtudest ja eriolukorra nõuetest. Selle töö tegid ära eralehed. Lähenevate kohalike valimiste eel diagnoositakse elanikel küllap suure tõenäosusega taas infonälg, mille raviks tuleb vallaleht uuesti käima panna.

Meediaprofessor Indrek Ibrus kirjutas hiljuti Postimehes, et  kohalikule sõltumatule ajakirjandusele on ohuks omavalitsuste väljaanded, mis enamasti ei järgi ajakirjanduse eetikakoodeksit, saavad tugineda omavalitsuse rahakotile, kuid haaravad pahatihti sõltumatult ajakirjanduselt ka reklaamiturgu.

Tegu ei ole sugugi vaid maakonnalehtede probleemiga. Kui Tallinna võim ei üllitaks reklaami avaldavaid munitsipaalseid linnaosalehti, siis oleks küllap ka üleriigilistel lehtedel võimalik teenida rohkem reklaamitulu ja pakkuda rohkem sisu. Kokkuvõttes oleks kogu Eesti ajakirjandus tugevam.

Põhimõtteliselt ei peaks eraajalehed vajama riigilt toetust. Aga kui riigivõim pole  suutnud tõkestada avaliku raha eest ilmuvates ja  tasuta levitatavates munitsipaallehtedes reklaamimüüki ning lisaks tegutsevad Eesti reklaamiturul maksuvabalt globaalsed internetihiiud, siis on selle olukorra tasakaalustamiseks hüvitised põhjendatud. Ka näiteks põllumajandustoetused on ju olemuslikult üks kaitsevahend turumoonutuste eest.

Maakonnalehtede vajalikkust tunnevad sageli väga hästi ka need kohalikud poliitikud, kes on kohalikus volikogus sattunud opositsiooni. Ja siis ei oska nad isegi aru saada, miks nad varem võimul olles olid munitsipaalmeedia tulised pooldajad.

***

Kommentaari saab algallikast lugeda SIIT.

Viimsi Uudised

Jaga: