Elukeskkonna muutmine hoonestamisega on teada-tuntud hell teema viimsilaste kogukonnale.
Kogukonna liikmed on viimasel ajal väga üheselt ja arusaadavalt väljendanud tahet ning soovi rääkida kaasa meie ühise keskkonna kujundamise teemadel. Ka vallajuhid on üheselt ja arusaadavalt lubanud selles osas viimsilasi kuulata ning kaasata. Juhtus aga jälle nõnda, et ühel hetkel tuli äkitselt uudis “Välja valisime!”.
Viimsilane jääb kukalt kratsima ja peas kõlavad juba tuttavad mõtted – oot oot- mille te välja valisite? Kes valis, miks ma sellest midagi varem ei teadnud? Nad tegid seda jälle salaja, no on ikka tüübid!
Emotsioon on tekkinud. See on võimas ja negatiivne ning seda on toitnud pikemalt kestnud retoorika “me lubame kaasata küll, aga ise otsustame mille osas ja nii nagu meile meeldib”.
See emotsioon kandub üle ka konkursi arhitektuuritöödele. Kuna see emotsioon on juba negatiivne, siis see on ka selgituseks, miks kogukonna Facebookis levivad sajad pettumust väljendavad kommentaarid nii võidutöö, konkursi korralduse kui võidutöö valimise protsessi aadressil.
Jättes emotsioonid kõrvale, siis juhin tähelepanu alljärgnevale.
Viimsi poolsaare läänerannikul ei ole palju kohti, kust saaks suvisel ajal vabalt merele vaadata ja hea õnne korral päikeseloojanguid nautida. Haabneeme rand selleks ei sobi, sest suvisel ajal pole päikeseloojang sealt nähtav – Kimsi tee piirkond ja sadamarajatised jäävad ette. Valdavalt on Rohuneeme tee ja mere vahel eramud. Kohad, kust saab läänerannikul merevaadet ja loojangut nautida on Pandju lahe piirkond, lõik Pringis Rannaotsa teest kuni Saare teeni ja Vabaõhumuuseum. Võib-olla ka Killuplats, aga eelmine volikogu otsustas selle vallale kuuluva suurepärase maatüki eramukruntide näol rahaks teha.
Seega üks vähestest kohtadest, kus on suvel mõnus jalutada ning muuseumi vanaaegsete hoonete kompleksi, platsi ja võllakiige vahelt merele vaadata, saaks uue olemuse.
Mere ja loojuva päikese asemel saaks nautida betooni. Kui tahad merd näha, osta pilet, saad teisele poole betooni.
Kõlab nagu äraspidine viiulimäng, kus mitte pill ei ole paigal ja liigub poogen, vaid poogen on paigal ning selle all liigub pill.
Et tulevikus taolist olukorda vältida, oleks vaja kokkulepet vallavalitsuse ja kogukonna vahel. Sellise kokkuleppega sätestataks, kuidas avalikus ruumis viimsilaste jaoks olulistes kohtades arhitektuurikonkursse läbi viia ja võidutöid välja valida.
Arhitektid on oma ala spetsialistid, kes teevad oma tööd kahtlemata hästi ja soovivad arhitektuuriga keskkonda kvaliteetsemaks muuta. Aga arhitekt vajab lähteülesannet ja võti on lähteülesande kvaliteedis. Täna kogukond ei tea, milline oli lähteülesanne, millist probleemi sellega sooviti lahendada ja kes koostas lähteülesande. Kogukonna liikmed teavad vaid seda, et meid jälle ei kaasatud.
Hoone kuju ja funktsionaalsus on mõnevõrra eraldi teema, aga jätame merevaate vabaks, sest see on tõeline Viimsi väärtus.
Tanel Ojang on Kogukondade Viimsi esindaja vallavolikogus.
Loe samal teemal:
„Viimsi vabaõhumuuseumi külastushoone arhitektuurikonkursi võitis Urmas Muru”
„Vabaõhumuuseumi külastushoone arhitektuur kütab viimsilaste hulgas emotsioone”
“Ivo Rull: mis läks valesti Viimsi vabaõhumuuseumi külastushoone konkursiga?”
Viimsi Uudised
Jaga: