Raamatu viimases osas meenutab Ivo Rull valitud tähelepanekuid „Populismi võidukäigu“ eelnevatest peatükkidest.
Olgu see minupoolne kokkuvõtlik valimisspikker neile, kel tänavustel parlamendivalimistel veel hääl andmata ning kes veel oma valikus kõhklevad.
1.osa
Ühelt poolt on selge, et ilma meelepäraste lubadusteta pole valimistel edu loota. Inimlik soov elada paremini nüüd ja kohe ei kao kunagi ega kuhugi.
2.osa
Kuidas sisulist poliiteliiti populistidest ringist eristada? Üheks oluliseks kriteeriumiks on võime ohverdada isiklikud lühiajalised huvid oma erakonna, maailmavaate või kogu ühiskonna edenemise nimel.
3.osa
Üldjuhul pole paar kuud enne valimispäeva umbes kolmandikul valimisõigust omaval kodanikul veel selget eelistust, keda seekord toetada. Selle kolmandiku mõjutamiseks kampaaniates peamine trall käibki. Lisaks tuleb mobiliseerida oma stammvalijaid valimistel osalema, kuigi eelmisel korra antud lubadused jäid paljuski täitmata. Teate küll seda mantrat – iga hääl loeb!
4.osa
Hirm on inimese üks põhilistest emotsioonidest. See aitab meil vältida ohte, ent võib tekitada ka foobiaid ja paanikat. Hirmutamistaktikat kasutav poliitik võtab küülikut hüpnotiseeriva kobra positsiooni. Need valijad, kes järgmiseks kevadeks on meie ohte tulvil maailma suhtes kartlikeks ja umbusklikeks haamerdatud, on populistidele lihtne saak.
5.osa
Sport ja poliitika on olemuslikult suhteliselt sarnased tegevused. Mõlemas valitseb karm konkurents ning üldreegliks on, et võitja võtab kõik (või vähemalt enamuse tähelepanust ja mõjust). Mõlemas on tulemused kampaanias või areenil täpselt mõõdetavad. Ning nii sport kui poliitika sobivad persoonidele, kellel on tugev saavutusvajadus ning kes soovivad pidevalt olla avalikkuse huviorbiidis.
6.osa
Poliitikas on alati üleval oht, et sotsioloogia pole mitte üksnes avaliku arvamuse mõõtmise tööriist, vaid ka sellega manipuleerimise vahend. Enamus meediakanaleid on väga avatud uuringutulemuste avaldamisele, seega saab järjekordse toetusreitingu avaldamisest kriitilisel kampaaniaperioodil sündmus mitmes plaanis. Erakonna sees võib see viia strateegiliste pööreteni (näiteks juhtide vahetus), avalikkuses aga tõmbab kellegi tõus või langus samas suunas kaasa kahtlejate hoiakuid.
7.osa
Kokkuvõttes on õigesti ära tabatud valimiste põhiteemal sõnumite oskusliku varieerimisega võimalik jõuda potentsiaalselt suurima võimaliku valijaskonna teadvusse. Ning saavutada plõks paljude kõhklejate mõtlemises, mis paneb nad seekord eelistama just seda kindlat erakonda või programmi.
8.osa
Poliitikute ja ajakirjanike igipõline love-and-hate-suhe on paratamatu. Ühes küljest vajavad poliitikud võimule saamiseks meediamajadelt avatust ja soosingut. Teisalt sõltuvad ajakirjanikud paljuski poliitikute lekitatavast taustinfost ning meediaomanikud ootavad otsustajatelt soodsaid tururegulatsioone.
9.osa
Skandaalist võib poliitik lahkuda nii luuseri kui võitjana, sest avalikkuses toimuv nö kohtupidamine on manipuleeritav kõikidest suundadest. Võidab see, kelle selja taga on professionaalsemad PR-nõustajad ning mõjukamad poliitilised suunamudijad.
10.osa
Suuri ja abstraktseid protsesse on mõistlik näitlikustada inimestele arusaadavas ja tuttavas mõõtkavas. Ning emotsionaalsed kujundid teevad laiale avalikkusele spetsiifilised asjad kiirelt ja mõjuvalt selgeks. Kõik teavad, millest jutt, kui öeldakse tiigrihüpe, meediapeks, ämbrisse astumine, rehepaplus, poliitbroiler, teine Eesti, demograafiline vetsupott või vaesuslõks. Nõnda muutub kommunikatsioon lihtsamaks, ent samas ka lihtsustavaks.
11.osa
Parafraseerides üht Lennart Meri reljeefset lauset – häältenäljas erakonnal on ka laululind poliitik. Nendel valimistel tegi otsa lahti populistlik Eesti 200, kes teatas hiljuti otsusest panna Riigikokku kandideerima laulja Stig Rästa. Poplaulja, kes valiti aastajagu tagasi sama erakonna ridades Viimsi volikokku ning kes seal esimesel aastal lihtsalt tiksus mitte ühtki sõnavõttu tegemata.
12.osa
Need parteid, kes on parjasjagu võimul, ütlevad lähtuvalt hetke konjunktuurist mida iganes, aga öeldu on reegline taandatav sõnumile EDASI! Ning need erakonnad, kes soovivad võimule saada, ütlevad tuhandetes erinevates sõnastustustes jällgi lõppkokkuvõttes vaid üht: MUUDAME! Puhtal kujul on mõlemad sõnumid olnud kasutusel USA-s presidendikandidaat Barack Obamal (2008 Change) ning president Barack Obamal (2012 Forward).
13.osa
Seadusandliku raamistiku, mis võimaldab poliitikutel osta hääli katuserahadega, suunatud lubadustega ja avalike vahendite oma kampaanias ärakasutamisega, on poliitikud loonud ise. Selliseid JOKK-skeeme saab pidurda üksnes meedias tehtav kriitika ning juhtumite üksikasjalik avalikustamine.
14.osa
Öelgu vastandumise kriitikud kuitahes mõistlikke argumente sellise poliitteatri suhtes, siis ära ei kao see mitte kunagi. Sügavamad põhjused peituvad valimiskampaaniate enda loogikas, kus suhteliselt lühikesele perioodile koondub arutul hulgal poliitilist kommunikatsiooni nii sõnas, pildis kui helis. Et sellises kakofoonias saavutada valijaskonna enamuse tähelepanu, mõistmine ja toetus, tulebki erakondadel disainida oma sõnumid must-valgeks ning serveerida neid agressiivselt.
15.osa
Head ravimit populistliku bluffimise vastu ei ole. Mingil määral aitavad mullijutte tasakaalustada poliitilised konkurendid ja mingil määrav uurivad ajakirjanikud. Ent kui populistid panevad oma lubadustele taha võimenduse peavoolu- ja sotsiaalmeedias, kontrollivad mängu suures plaanis ikkagi nemad. Sest suuremale osale valijaskonnast meeldivad muinasjutud.
16.osa
Eesti valimissüsteemi on Toompeal pikalt toimetanud erakonnad sisse kirjutanud üpris mitu tugevat tõkendit, mis ei võimalda uutel poliitilistele jõududel niisama lihtsalt parlamenti jõuda. Või ei lase neil seal pikemaks perioodiks kui neli aastat püsima jääda.
17.osa
Iga valimiskampaania paneb kõikide erakondade liidrid tohtu stressikoorma alla. Üheaegaselt tuleb neil pidevalt kustutada erakonnasiseseid draamapuhanguid, pahatihti manageerida konkurentide ja meedia poolt tekitatud skandaale, suhelda 24/7 tuhandete võhivõõrastega vaid väga omakasupüüdlikul häälte hankimise eesmärgil, hoida naeratust foto- ja telekaamerate ees ning rääkida valimisdebattides kindlameelselt asjadest, millest nad sageli suurt midagi ei jaga. No ei ole kadestamisväärt töö.
18.osa
Alanud liikumisaastale sobilikult on nüüd kuum nähtus parteijooks ehk mõnede persoonide poolt ühest erakonnast teise ootamatu üleminek. Tegemist on tragikoomilise nähtusega, kus justkui viisakad inimesed põhjendavad oma konjunkturismi mingite müütiliste väärtuste ja põhimõtetega. Mida väidetavalt nende eelmises emaerakonnas polnud enam võimalik järgida ning mis kõik löövat lõkkele uues isaerkonnas.
19.osa
Televisioon sõnumite edastajana on jätkuvalt keskne meedium ka käimasolevatel valimistel, kuigi sotsiaalmeedia on miljonite võimalustega on tele ainuvõimu poliitilises kommunikatsioonis järjepidevalt kärpinud. Noored niiväga valimas ei käi, kuid iga päev tunde telesaateid jälgivad pensionärid teevad seda jätkuvalt väga kohusetundlikult. Kui tänane tüüpiline eesti noor kujundab oma eelistusi ja valikuid mobiiltelefoniga, siis tüüpiline pensionär teeb kõike seda telekapuldiga.
20.osa
Tavainimese jaoks, keda väga ei huvita erakondade programmid või seisukohad üksikküsimustes, on justnimelt poliitiku nägu väga kõnekas sõnum. Valimisplakatitel figureerivad ju reeglina sümpaatsed, sooja naeratuse ja veatumaks tuunitud hammastega tegelased. Hoidku jumal, et valijad ei kohtaks taolise plakati läheduses kandidaati ennast elusuuruses. Kontrast ootamatult lühikest kasvu või ülekaalulisest, kortsulisest või lottis lõuaga, oluliselt hallimate juuste või hoopiski kiilakama, sageli ka punetava nina või näoga poliitikust võib kujuneda ehmatavaks.
21.osa
Kandidaadi vahetu suhtlus valijaga on kindlasti üks oluline viis häälte kogumiseks, kuid sotsiaalmeedia ajastul juba pisut ülehinnatud tegevus. Olgem ausad, enamik poodi ruttavatest või sealt kandekotiga naasjatest ei soovi, et võõras kandidaati neid tülitaks. Nad tahavad kiiremini jõuda autosse, bussi või trammi, et minna koju või tööle.
22.osa
Facebook võimaldab poliitikul suhelda rahvaga 24/7 ning enamasti just selliste sõnade ja piltidega nagu ta ise seda soovib (on siiki piirangud, mille rikkumine võib lõppeda kurvalt). Kui oma postitusi Facebookis rahaliselt võimendada, jõuab poliitik suhteliselt piiratud eelarvega märkimisväärselt suure hulga täpselt valitud kontaktideni. Just see asjaolu teeb närviliseks kõik meie suuremate meediamajade omanikud, sest ka käimasolevas valimistrallis voolab suur hulk reklaamiraha neist lihtsalt mööda.
23.osa
Populistlikud poliitikud ei jäta kasutama ainsatki võimalust, et ronida pildile kasvõi võhivõõrast üritust kaaperdades.
24.osa
Kõikidele võimuparteidele (ka Toompeal parasjagu opositsioonis olevatele) tohutuid eeliseid loov asjaolu on erakondade huvides rohkem või vähem varjatult kasutatavad eelarvelised vahendid. Neid on mõnikord nimetatud ka koleda sõnaühendiga „administratiivseks ressurssiks“, mis hoolimata oma lingvistilisest kriipivusest on sisuliselt väga täpne määratlus.
***
Tänan kõiki lugejaid ning kaasamõtlejaid ning soovin teile kaalutletud valikute tegemist.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: