Andres Jaanuse esimene lühiajaline kokkupuude Viimsi vallavalitsuse köögipoolega oli 1992. aastal, kui ta toonase vallavanema Ants-Hembo Lindemanni kutsel töötas keskkonnaspetsialistina.
Keskkonna- ja planeerimisvaldkonnal on ta silma peal hoidnud edaspidigi ning aastatel 2009–2014 kuulus Andres ka volikogu keskkonnakomisjoni. Tartu Ülikoolis omandatud bioloogiharidus on kindlasti aidanud tal keskkonnaasjadest laiema pilguga aru saada. Samas kõrgkoolis teenib Andres praegu ka oma igapäevase leiva. Ta töötab mereinstituudis teadurina ning on jälginud Eesti rannikuvete ja avamere keskkonnaseisundi muutusi juba üle 30 aasta.
„Minu töö on mõnes mõttes ka hobi eest, sest väikse osa sellest moodustab kalapüük“, räägib Andres. Tema vanaisa oli Tammneemes üks viimaseid rannakalureid ja see pisik on küllap juba lapsepõlvest kuidagi sisse jäänud. Samas on Andresel eriti kodulähedastel jooksu- ja suusaringidel olnud aega sügavuti mõelda ka metsa headele ja probleemsetele külgedele.
Andres pole sugugi pärivooluga kaasamineja ja leiab, et Viimsi metsade käekäigu üle peaksid siiski otsustama seda ala õppinud ja pikaajalise kogemusega metsamehed. Loomulikult külakogukondade soovidega arvestades, nagu nad seda pikemat aega ka teinud on. Viimsi metsi on mõõdukalt majandatud juba mõisaaegadest saadik ja suuresti just inimese sekkumise tagajärjel on suhteliselt väikesel territooriumil välja kujunenud liigirikkad elupaigad. Viimsist reservaadi või rahvuspargi kujundamise mõtteid kuuldes jääb Andres pigem kahtlejate kilda.
Foto: Andres 2019. aastal Tammelaane arendusalal rattamatkajatele toimuvat selgitamas
Nii nagu inimpopulatsioon on tugev ja kestev, kui seal leidub erinevas vanuses ja mitmekülgsete oskustega indiviide, peab õigel ajal ja õigete võtetega kaasa aitama ka metsa eluringi uuendamisele. Metsa sirgumist ja muutumist läbi aastakümnete on põnev jälgida, eriti, kui oled ise selle heaks midagi ära teinud, näiteks pannud käe külge istutustalgutel.
Viimsi probleemid ei lähtu mitte riigimetsast, mis moodustavad valdava osa, vaid tükkhaaval laastatavast erametsavööndist külade naabruses ja seni lagedate alade täisehitamisest. Mitmed rohekoridorid on seetõttu juba sulgunud ning loomade ja taimede vaba liikumine ja levimine läbi poolsaare nõelasilmade muutub järjest keerulisemaks. Teadmine, et tehtud kahju on pöördumatu, jõuab sageli kohale hilinemisega, sedastab Andres. Nii on ta ise koos naaberküla mehe Märt Puustiga ja paljude viimsilaste toetusel seisnud aastaid ühe rannaäärse metsaala säilimise eest. Kuna vallavõim on asunud Tammelaane arendaja selja taha, peab külakogukond oma elukeskkonna eest võitlema justkui mitmepealise lohega. Need kogemused on Andreses süvendanud veendumust, et viimsilased väärivad muutust ega pea taluma olukorda, kus vallavalitsus toimib mõne ärimehe huvide legaalse esindajana.
Foto: Viimsi Uudiste lugejad hääletasid Andres Jaanuse ja Märt Puusti tiitli Viimsi Vedur 2020 vääriliseks
Kogukonna heaks tegutsemine on Andrese jaoks loomulik. Ta ei samasta end niivõrd asjade käimalükkaja ja eestvedajana, kuid kord käe adra külge pannuna võib Andrese peale kindel olla. Nii on ta juba 15 aastat tegutsenud Tammneeme külaseltsi juhatuses ja 30 aastat Randvere koguduse juhatuse liikmena.
Oma vaadetelt on Andres Jaanus pigem konservatiiv, mis suuresti tähendab alalhoidlikkust ja iga uue tuulega mitte kaasajooksmist. Isegi „üldtunnustatud“ seisukohad muutuvad tänapäeval üsna kiiresti ja kinni tuleb hoida neist, mis on ajaproovile vastu pidanud.
Andres on abielus ja kahe täiskasvanud poja isa.
Tunnusfoto: Andrese eestvedamisel toimusid tänavu kevadel Randvere kirikaias korrastustalgud
Loe samal teemal:
„Andres Jaanus: maratonilainelt taas koduradadele“
Viimsi Uudised
Jaga: