18. jaanuaril toimuvale vallavolikogu istungile on esitatud koguni kaks pöördumist, et kujundada seisukoht looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu suhtes (483 SE).
Enim kõneainet on pakkunud just ehituskeeluvööndi vähendamine veekogude ääres. Eelnõu järgi hakkaks see ulatuma praegu veeseaduses määratud veekaitsevööndi piirini, mis Läänemerel ja suuremate järvede ümber on 20 meetrit keskmisest veepiirist. Sisuliselt loob seadusemuudatus võimaluse, et kõrge veeseisu ajal hakkab laine loksuma trepialuseni. Viimsi mandriosas on ehituskeeluvöönd praegu enamasti 50 meetri laiune (tiheasustusaladel), kuid üksikutel lõikudel võib piiranguvöönd ulatuda kuni 200 meetrini. Viimasel juhul on tegemist tiheasustusest välja jääval rannaäärsel alal kasvava metsaga.
Isegi kui seadusemuudatuse järgselt ei soositaks Viimsis elamuehituse võimaluste laiendamist (vt. abivallavanem Alar Miku postitust sotsiaalmeedias), on mul kui merega tihedalt seotud inimesel raske mõista, mis üldse tingiks vajaduse poolsaarel mere piirile ehitada. Olgu selleks siis „võrgukuurid“ või muud abihoone funktsiooniga rajatised.
Pigem on tõenäolisem, et nende paadi- ja võrgukuuride lahutamatuks osadeks saavad korstnaga keris ja veepiirini ulatuv terrass. Sellistest kohtadest möödajalutamine tekitaks mõlemapoolset ebamugavustunnet.
Eelnõu esitajate selgelt väljendatud sooviks on olnud rannaäärsete kinnistute omandipiirangute leevendamine, kahjustamata samas olulisi loodusväärtusi või –ressursse. Praktikas võib nende kahe eesmärgi samaaegne arvestamine osutuda keeruliseks või sootuks teostamatuks. Kui vaadata kitsalt Viimsi poolsaart, siis kavandatava üldplaneeringu koostamisel tekib surve just vähestele veel säilinud loodusliku ilmega rannaaladele. Jutt pole ainult ehitusõiguse suurendamise ootusest, vaid asustuse suunamine merele lähemale puudutaks otseselt ka rannale ligipääsu ja seal liikumise tagamist.
Viimsi eripära on selles, et suure osa rannajoonest moodustab kõrgkallas ja liikumiseks ette nähtud kallasraja ulatus võib madala veeseisuga olla nendes tingimustes laiemgi kui seadusega määratud 10 meetrit. Seda eeldusel, et kallasraja laiust hakatakse lugema kõrgkalda ülemisest servast maismaa poole ning ka veepiiri ja kaldanõlva vaheline ala on kõigile vabalt läbitav.
Tegelik olukord on aga kujunenud selliseks, et aastakümneid, rääkimata sajand või rohkem tagasi paika pandud kinnistupiirid on tormilainete tekitatud erosiooni tagajärjel kas juba mere osaks saanud või sellele ähvardavalt ligidal. Lamekaldale omane energiat summutav puhver puudub ja lainejõul ärakantavat kallast tuleb paratamatult kindlustada.
Et enda kallist kinnisvara kaitsta, ongi suur osa Viimsi randadest saanud tehisliku riba kaldakindlustuse näol, ehkki selleks kasutatud materjal ise on enamasti looduslik. Kuna sellistes randades on liiva- või kruusariba üsna kitsas või puudub üldse, siis polegi mere ja kaldakindlustuse vahel reeglina võimalik liikuda muul ajal kui ekstreemselt madala veeseisuga. Kindlustuse peal liikumine on aga kõike muud kui ohutu ja tihti algab selle kõrval või koguni sees piirdeaed nagu loo tunnusfotol.
Kirjeldatu teeb kallasrajal liikumise võimatuks. Paraku on selline olukord seaduslik, sest kaldakindlustusele ehituskeeld ei laiene. Kui selliseid lõike on suures ulatuses, nagu näiteks Viimsi poolsaare läänekaldal, siis jääb kohti, kust üldse randa pääseda, üsna väheseks. Ja kuidagi ei saa nõustuda eelmainitud postituses toodud väitega, et kavandatav seadusemuudatus ei mõjuta pääsu kallasrajale ja selle kasutamist. Kui uue üldplaneeringu menetluse käigus antakse järele survele moodustada rannaäärsel alal uusi tiheasustuspiirkondi, siis looduslikku kõrgkallast võib edaspidi nautida vaid Rohuneeme ja Kelvingi vahelisel riigimetsa alal.
Mitmes lühemas või pikemas lõigus on rannariba vormistamine valla omandusse küll mõningast kindlust loodusliku ilmega alade säilimiseks andnud, kuid kaitsevööndi kitsendamise mõju kogu rohevõrgustiku toimimisele pole ka seaduseelnõu koostajad analüüsinud. Just on siin omavalitsusel suur vastutus ja kindlasti ei piisa paljasõnalisest väitest, et negatiivne mõju looduskeskkonnale on vähene, nagu see mitme üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul halvaks tavaks on saanud. Näiteks hiljuti valminud rohevõrgustiku toimivuse uuringus on juhitud tähelepanu, et Muuga sadama kõrval kulgev rohekoridor on praktiliselt sulgunud, ehkki loomad seal veel liiguvad. Ka mujal idakaldal on loomade liikumisteed juba praegu piirdeaedade või kanalitega läbi lõigatud, pääs läänekaldale on aga sisuliselt katkenud.
Loodan, et vallavolikogu ikkagi julgeb oma seisukoha käsitletud eelnõu suhtes välja öelda. Hiljutine halenaljakas vassimine volikogu keskkonnakomisjonis toimunu kohta kinnitab paraku, et kõik varasemad arvamusavaldused ja lubadused muutuvad tõsiseltvõetavamaks alles pärast hääletamist.
Tunnusfoto: kaldakindlustus ja piirdeaed on muutnud kallasraja kasutamise võimatuks.
Andres Jaanus on Tammneeme külaseltsi juhatuse liige, Kogukondade Viimsi.
Loe samal teemal:
„Tanel Einaste ja Mati Mätlik valetasid Viimsilaste grupi lugejatele“
“Võimuliidu esindajad volikogu keskkonnakomisjonis muutsid meelt”
“Ranna ehituskeelu vööndi vähendamise eelnõu pälvib keskkonnaorganisatsioonide kriitikat”
Viimsi Uudised
Jaga: