Lugedes vallavalitsuse häälekandjast reportaaži, kus Lubja külavanem talutas vallavanemat kettagolfiradadelt lähedal asuvale suusarajale, tekkis minul kui põlisviimsilasel kohe küsimus.
Mõlemad tervisespordirajatised on rahva poolt omaks võetud ja seega vajalikud, kuid mis on neil pistmist Lubja külaga, olgu ajaloolise või praegusega?
Ajalooliselt on Lubja küla südameks olnud kunagise Kiltsi karjamõisa lähiümbrus ehk ala, mis jääb praeguse Viimsi liitsihi ülemisest tuletornist ida-kagu suunas. Sinna jäävad ka vanad talukohad nagu Kiltse(i), Pärtle ja Tõnikse, kaugemal klindi all veel Vanatoa, Mäealuse ja Kalda. Viimased senini suhtelisse eraldatusse jäänud, on tegelikult „vana“ Pärnamäe küla talud ja kuuluvad lisaks Mäealuse maastikukaitseala piiridesse. Ka Lubja uusasumid on kerkinud peamiselt poolsaare keskkõrgendikule vanade talukohtade naabrusse.
Külapiire, mis kujunesid välja ajalooliselt, saab aga igaüks vaadata kehtivalt valla mandriosa üldplaneeringu skeemilt. Aastal 2000 kehtestatud üldplaneeringut ennast on küll ajakohastatud, aga külapiire pole seal nihutama hakatud. Kunagisi külasaraseid markeeriti seega veel vähemalt sajandivahetusel „õigetes“ piirides.
See, millal, kelle korraldusel ja heakskiidul on paika pandud praegune administratiivjaotus, vajab põhjalikumat uurimistööd.
Tammneeme ja Randvere tagamaad ulatuvad üldplaneeringu järgi praeguse riigi- ja erametsade piirini sügaval poolsaare sees, mis ühtib kunagiste Maardu ja Viimsi mõisate vahelise piiriga. Maardu mõisamaad ulatusid idakallast pidi peaaegu poolsaare põhjatipuni, Rohuneeme küla jäi siiski Viimsi mõisa valdusse. Nüüd on aga Lubja küla „annekteerinud“ suurema osa poolsaare metsaaladest ja trüginud lausa põliste idakalda rannaküladeni välja. Oma ajaloolist territooriumi on pidanud Lubjale loovutama nii Pringi, Leppneeme, Tammneeme, Randvere, Metsakasti kui Pärnamäe külad.
Ehkki Lubja külasüda jääb neist kõigist vaid mõne kilomeetri kaugusele, on ajalooliselt olnud eraldatus palju suurem. Kodulugu uurinuna tean, et ka tihedam läbikäimine toimus pigem rannakülade vahel teisele poole Maardut-Jõelähtmet kui Viimsi siseosa suunas. Sellest annavad tunnistust eelkõige põlisviimsilaste omavahelised sugulussidemed. Praegu pole see enam määrav, sest põliasukad ise on jäämas kogu Viimsis järjest haruldasemaks, loodetavasti mitte veel väljasurevaks rahvakilluks.
Fakt on see, et praegune külade jaotus ametlikel kaartidel ja nende järgi antud aadressid ei vasta valla üldplaneeringule. Kuidas seda vastuolu siis lahendada? Kas korraldame rahvahääletuse „ajaloolise tõe“ jaluleseadmiseks? Viimsiga lühemat aega seotud rahval pole sellest ilmselt sooja ega külma. Neis ei tekita tõenäoliselt mingeid emotsioone teadmine, millise küla territooriumil nad oma metsaskäikudel parasjagu viibivad.
Ometi on praegune olukord häiriv, sest küladel on oma ajaloolised tagamaad ju alles, olgugi, et neid enam igapäevaselt ei vajata. Kuid veel sõjajärgsel ajal karjatati praeguse riigimetsa alal külade loomi ja olid välja kujunenud kindlad seene- ja marjakohad. Kahetsusväärseks teeb aga kogu loo see, et niiviisi on kustutatud taas üks tükk ajalugu ja kohapärimust. Mis võiks oma uue elukohaga siduda tihedamalt ka neid, kelle jaoks on prestiiži küsimus omada isiklikul aadressil pelgalt sõna Viimsi.
Tunnuspilt: Praegune Lubja küla administratiivne piir on Maa-ameti aluskaardil märgitud sinise joonega, üldplaneeringu järgsed ja n.ö ajaloolised külapiirid punasega.
Andres Jaanus on Tammneeme külaseltsi juhatuse liige.
Viimsi Uudised
Jaga: