Ants Erm: olukord koroonarindel pole veel hull, aga trend on ähvardav

Peale vahepealset suhtelist vaikust koroonarindel on vaenlane jälle kaevikust välja tulnud.

Tegelikult on seis täiesti ootuspärane, sest ükski kaevikusõda ei saa kesta pikalt, kui üks pool relvad maha paneb. Ja seda me juunis tegime.

Mis juhtus? Igasuguse nakkushaiguse puhul on tegemist ahelreaktsiooniga. Selle käigus protsessi lõpptulemus (või kõrvaltulemus) käivitab uue samatüübilise protsessi. Ahelreaktsioon on iseennast võimendav sündmuste ahel, ahelreaktsiooni näiteks võib tuua tuumalõhestumine.  Stabiilsuse hoidmine sellistes protsessides on keeruline ülesanne, see vajab pidurite pidevat reguleerimist. Näiteks tuumajaamas kasutatakse selleks grafiitvardaid. Kui protsess väljub kontrolli alt, toimub katastroof – edasine areneb eksponentsiaalselt, kuni kütust jätkub. Just selline katastroof toimus Tshernobõlis.

Tagasi koroona juurde

 Koroona kütuseks oleme meie, inimesed. Kui pidurid (eneseisolatsioon, desinfitseerimine, ventileerimine, maskid, piirangud, vaktsineerimine) üles ütlevad, siis üsna kiiresti nakatume kõik. Suurte inimohvritega katsed karjaimmuunsuse saavutamiseks on läbi kukkunud. Seejuures näitavad uuringud, et püsivat immuunsust ei saavutata ühegi konkreetse tüve vastu, üha uued tüved tulevad pidevalt peale.

Kevadel rakendatud (mitte eriti rangete) piirangute ja vaktsineerimise toel saavutasime juuni alguseks taseme 154 nakatumist 100 000 elaniku kohta 14 päeva jooksul. Sellest alates kaotati faktiliselt kõik piirangud.

Juunikuu oli ilus – piiranguid polnud ja nakatumine langes, jõudes 1. juuliks 28-ni, mis oleks olnud täiesti talutav tase. Paraku, nagu mainisin, stabiilsus on selliste protsesside puhul erandlik olukord.

Niisiis jäigi 28 nakatanut ööpäevas miinimumiks. Juulis on nakatumine olnud tõusutrendis, esimesel poolel üsna nõrgas, aga ikkagi. Juuli keskpaigast alates on näha selge eksponent (vt. joonis 1) ja 28. juuliks oli Eesti nakatumisnäitaja 108. Viimsi tasemed (täpne statistika kohalike omavalitsuste tasandil pole kahjuks kättesaadav) olid vastavalt 49, 97 ja 146 (viimased kolm päeva).

Täna ei ole olukord veel hull, aga trend on ähvardav. Kui nakatumine levib samas tempos, siis on Eesti nakatumistase 1. septembriks üle tuhande. Tuletan meelde, et senine maksimaalne nakatumine oli selle aasta märtsis, kui nakatumisnäitaja ületas 1500.

Aasta alguses jäädi piirangutega hiljaks, loodetavasti seekord reageeris valitsus õigeaegselt. Aga seda me  näeme kõige varem kahe nädala pärast. Julgen üsna kindlalt väita, et selleks ajaks on nakatumisnäitaja kusagil 250 juures – sellest tasemest pole meil enam pääsu. Kui piirangud on piisavad, võib see arv jääda selle suve maksimumiks.

Meeldib see meile või mitte (kellele meeldib?), aga piirangutest, vähemalt neile, kes ei ole nõus end vaktsineerima, pole meil pääsu. Tegelikult, kui me soovime, et lapsed saaksid 1. septembrist alustada kooliaastat normaalselt, tuleb piirata ka rahvarohkeid üritusi. Ükski valitsus, ka Eesti oma mitte, ei kehtesta piiranguid kellegi kiusamiseks. Ega ka mitte populaarsuse saavutamiseks – piirangud ei ole toonud ühelegi valitsusele populaarsust. See on mure oma riigi kodanike tervise pärast, mure  oma riigi tuleviku pärast.

Koroonapassist ka

 Keegi ei protesteeri, et auto juhtimiseks nõutakse juhiluba. Ja et ei tohi kihutada nii kiiresti kui soovin, et mootorrattaga sõites peab olema kiiver peas ja autos peab olema turvavöö kinni. See kõik on ju jõhker minu vabaduse, minu otsustusõiguse piiramine! Aga me saame aru, et see kõik on nii minu kui kaasliiklejate elude hoidmiseks. Kuidas siis nüüd järsku, kui tahetakse nõuda koroonapassi pääsemaks meelelahutusüritustele, on see järsku „põhiõiguste ja võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine“? See on ju samasugune minu ja kaaskodanike tervise ja elu säästmine. Tahad lõbutseda – palun, vaktsineeri ja lõbutse. Tahad mootorratta sadulasse – kiiver pähe!

Tõsi, vaktsineerimise aja leidmine võib veel nõuda vaeva, suurim probleem on kooliealiste lastega. Alles alates 17. juunist hakati vaktsineerima lapsi 12. eluaastast. Aga aktiivsetele täiskasvanud inimestele on võimalusi olnud juba kaks ja pool kuud – alates 11. maist.

Ants Erm on Kogukondade Viimsi esindaja volikogus.

Viimsi Uudised

Jaga: