Ivo Rull „Populismi võidukäik“, 24. osa

Võimuerakonnad on välja töötanud ja kinnistanud süsteemi, mis teeb valimistel osalevatele uustulnukatele konkureerimise masendavalt ebavõrdseks.

Võtame esimeseks näiteks aastakümneid võimu teostanud Reformierakonna ning tänavustel valimistel uustulnukana parlamenti pürgiva Parempoolsed. 2022. aastal sai Reformierakond riigieelarvelist toetust 967 tuhat eurot, Parempoolsed 0 eurot. Selles valguses peaks olema selge, miks refid suudavad valimiste eel täita avaliku ruumi, meedia ja sotsiaalmeedia oma massiivsete reklaamidega ning Parempoolsete plakateid ja klippe on näha ning kuulda tagasihoidlikult.

Valimiskampaanias põletatavad eurod on vaid mündi üks pool. Kahju vaid, et suurte võimuparteide toetajaskond lepib asjaoluga, et neil käiakse iga nelja aasta takka kosjas nende omaenda raha eest.

Teine kõikidele võimuparteidele (ka Toompeal parasjagu opositsioonis olevatele) tohutuid eeliseid loov asjaolu on erakondade huvides rohkem või vähem varjatult kasutatavad eelarvelised vahendid. Neid on mõnikord nimetatud ka koleda sõnaühendiga  „administratiivseks ressursiks“, mis hoolimata oma lingvistilisest kriipivusest on sisuliselt väga täpne määratlus.

Administratiivsel ressursil on mitmeid siirdeid parteilisse reaalpoliitikasse.

Üks jõuline siire on rohkearvuline nõunike ja ametnike grupp, kes on maksumaksjate raha eest palgatud Riigikogu fraktsiooni, ministrite ja linnapeade nõunikeks või vallavalitsuste PR- juhtideks. Need enamasti noored ja karjäärihimulised avaliku teenistuse töötajad teenivad keskmiselt 2500 eurot kuus ning tegelevad päevast-päeva peamiselt oma erakonna asjade ajamisega. Kõige rohkem on meedias kirjutatud ja räägitud Tallinna linnavalitsuse süsteemist, kus keskerakondlaste toiduahel ulatub vaat et linnaosavalitsuste kojameesteni.

Analoogne süsteem toimub igas ministeeriumis. Kui majja saabub uus minister, tuleb temaga automaatselt kaasa paar-kolm oma erakonna poliitilist nõunikku. Poliitringkondades levinud kõnepruugis nimetatakse neid „juhtmeteks“, sest nad liigutavad peamiselt infot ministri ja erakonna vahel. Ning hoolitsevad selle eest, et erakonna teemad ministeeriumi tegevustest selgelt esile paistaksid. Sageli on „juhtmetel“ ohtralt libakontosid sisustamaks erakondade sotsiaalmeedikanaleid ning paevoolumeedia kommentaariume oma sõnumite ning konkurentide suunas sihitud sõnnikulasuga. Pool aastat enne valimisi hakkab tüüpiline “juhe” tegelema üksnes ja ainult oma erakonna valimiskampaaniaga, tehes seda valimiste lähenedes järjest kasvava intensiivsusega.

Igas ministeeriumis tegutseb avalike suhete osakond, kus keskmiselt on tööl 5 – 6 inimest. Enamik neist on apoliitilised, ent ministri ja tema nõunike juhtimisel täidavad nad usinalt ka päevapoliitilisi „tellimusi“. Sagedased on juhtumid, kus pärast uue ministri majja saabumist kuulutatakse välja „konkurss“ avalike suhte ametikohale. Sellised võistlused pole neile, kes teavad, oskavad ja tahavad tõhusat kommunikatsiooni korraldada. Vaid omadele, kes löövad kulpi ning järgivad hoolsalt „partei joont“.

Ministrid saavad maksumaksjate poolt rahastatvate ametiautodega ringi vurada mööda Eestit ja osaleda kõikvõimalikel kohtumistel ning üritustel. Valimiste eel kasutatakse sellist tuuritamist eriti intensiivselt ning kõik on pealtnäha JOKK. Vaid harva jõuavad meediasse lood sellest, kuidas taolistel tuuridel on liigselt prassitud (Jüri Ratas ja „Joogid autosse!“).

Jätkuvalt asuvad paljud kohalike omavalitsuste munitsipaalmeedia kanalid valimiste eel mõõdutundetult kajastama parasjagu võimul olevate ja kandideerivate juhtide edulugusid ja kommentaare. Sellist tegevust on tauninud nii erameedia, Riigikontroll kui ka näiteks president Kersti Kaljulaid. Kui täielikult vabaneda pole sellest munitsipaalpropagandast paljudes KOVides õnnestunud.

Peaministriparteil on lisaks teistel veel võimalik kasutada erilisi boonuseid, kutsudes just valimiste eel külla teiste riikide juhtpoliitikuid. Eeskätt võimaldavad taolised visiidid korraldada erinevaid meediasündmusi ja pressiüritusi. Tegelikult poleks refidel olnudki niiväga vaja Kaja Kallast panna mitte ühelegi valimisplakatile ega tuunida teda ühtegi klippi, sest peaministri ametialaste kohtumiste ja visiitide kalender valimiste eel on olnud muljetavaldav. Loomulikult on kõik JOKK.

Sama toimub munitsipaaltasandil kõikvõimalike avamiste, lindilõikamiste või tunnustamisürituste näol. Ka need justkui igati asjalikud ja vajalikud tegevused ajatatakse valimiseelsele perioodile. Paraku antud üritusi korraldavad apoliitilised ametnikud hakkavad kaudselt ja tahes-tahtmata ajama ka mõne erakonna asja.

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) on teinud jõupingutusi, kuid suudab tegelikult ka eurodes toimuvat valimiste rahastamist jälgida heauskselt ehk nõnda nagu parteid seda deklareerivad. Võimekust varjatud annetusi avastada ERJK-l pole ning ka mastaapset avalikku poliitilist rahavoogu suudavad nad paratamatult jälgida pinnapealselt. Veelgi vähem on ERJK-l vahendeid ja võimalusi tungida halli alasse, mida täidab parteipoliitiliste vankrite ette rakendatud „administratiivne ressurss“.

Tunnuspilt: kuvatõmmis veebilehelt marat.ee

Viimane osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 4. märtsil.

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised

Jaga: